pühapäev, 10. detsember 2017

Julianne MacLean "Taeva värv"

Ersen, 2017, 272 lk


Raamatu tagakaanel olev tutvustus:

Sophie Duncan on edukas kolumnist, kelle maailm kukub kokku pärast ta tütre ootamatut haigust ja ta abikaasa šokeerivat kõrvalsuhet. Kui hakkab tunduma, et asjad ei saa enam hullemaks minna, libiseb ta auto jäiselt teelt välja ja kihutab jäätunud järve. Seal, külmas ja pimeda veesügavuses, kogeb Sophie midagi sügavat ja ebatavalist – midagi, mis avab tema minevikus peituvad saladused ja õpetab talle, mida tähendab tõeliselt elada.


Lihtsalt nii hea! Tõeliselt nauditav lugemine! Lugesin kahe päevaga läbi, no raske oli käest panna. Õhtul alustasin, vahepeal oli vaja magada ka ja hommikul kohe lugesin edasi. Kui raamat läbi sai, oli nukker tunne, kuna nii kahju oli, et ära lõppes. Raamat haaras nii kaasa, et kadusin selle sisse ära, elasin kaasa ja läbi ... Palju meenutusi tulvas enda elustki pinnale, kogesin nii raamatu kui ka oma eluseiku taas läbi. Soovitan soojalt!

Mõnus äratundmine oli ka lõikudes kirjanike kohta:
"Ma olin kirjanik ja kui sa oled kunagi lähedalt kirjanikku tundnud - või kui sa oled kirjanik -, siis mõistad, et me oleme teistsuguse meelelaadiga. Kirjutamine on üksildane tegevus ja meile meeldib see." (lk 250)
"Mul oli vaja vaikust ja rahu, et leida õigeid sõnu." ( lk 250)


neljapäev, 23. november 2017



"Tundsin ennast katkise ja poolikuna"


Ilmunud ajakirjas Kodutohter november 2017.
Tekst: Maria Lepmaa


Raske haigus sundis Tiina Hussarit oma elu väärtushinnanguid ümber mõtlema. 
Ta sai aru, kui tähtsad on lähedased inimesed ja hea tervis ning kui vajalik positiivne ellusuhtumine.


"SALADUSTE  SALADUS"


4. osa
Kentaur, 2017, 154 lk

Gea ja teda ümbritsevate inimeste elu muutub üha keerulisemaks. Viivika tunneb end hüljatuna. Sassi tundeid ei taipa ta hinnata enne, kui mees leiab oma õnne, kuid seekord mitte Viivika lähedusest. 
Valdek on taas oma valikutega rappa jooksnud. Kas mees tõuseb lõpuks jalule? Irina on sunnitud mõnda aega elama sõbratari juures, kuni on välja mõelnud, mida oma eluga edasi peale hakata. Berni näitab jällegi oma kiskjalikku poolt. Olukorra pöördumine traagiliseks tundub Irinale suurema raskusena, kui ta taluda suudab. 

Kas kuskil on olemas saladus, millest saab abi ka kõige lootusetumas olukorras? Kas keegi saab aidata, kui tundub, et nüüd on jõuvarud tõesti otsas?


Lugejate kommentaare:
Mare Jakobson:
"Lõpetasin 4. osa. Aitäh lugemiselamuse eest! Elu seab meie ette igasuguseid ahvatlusi ning oskus elada ja/või olukordadest välja tulla on täiega kunst."

teisipäev, 14. november 2017



"MA KUULEN"

Hea Tegu, 2017, 16 lk


Koolieelikutele ja nooremale koolieale.




Lugejate kommentaare:


Annika Veetsmann:
"Hästi siiras raamat. Mulle tuli kohe silme ette oma beebiootus. Pisar silmas, kui lugesin."


teisipäev, 7. november 2017






“Vaatan nüüd elu teise pilguga”

Ilmunud ajakirjas Kodutohter oktoober 2017.
Tekst: Maria Lepmaa

Heike Tellmann oli 21-aastane, kui läks tavapärasesse günekoloogilisse kontrolli. Oleks ta aga aimanudki, mis teda seejärel ootamas oli!

neljapäev, 28. september 2017

"Otsustasin olla võitja, mitte kaotaja!"

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine september 2017


Emakakaelavähk on emakakaela lamerakkepiteelist arenenud pahaloomuline kasvaja. Oma läbielamistest raske haigusega oli nõus rääkima Ingard Raagmaa (61).

Emakakaelavähki haigestumise keskmine iga on 50 aastat, kuid see haigus võib esineda ka 20aastaselt. Emakakaelavähki esineb tänapäeval järjest noorematel naistel. Ingardile teatati karm diagnoos 2005. aastal. “Mäletan, et mu tervis oli olnud alati väga hea. Eriti ei kurtnud millegi üle. Ainult ühel korral, suvel 2004, tundsin minestustunnet, aga see oli ka kõik.”

EHMATAV DIAGNOOS 

2005. aasta jaanuari alul algas aga Ingardil ühtäkki verejooks. “Ei olnud mul mingeid valusid ega muid vaevusi, lihtsalt hakkas verd jooksma. Kutsusin kohe kiirabi ja mind sõidutati kiiresti haiglasse. Mingisugust hirmu mul siis ei olnud. Võeti proovid ning juba järgmisel päeval sain koju. Jäin ootama analüüside tulemusi. Nädala pärast selgus kahjuks tõsiasi, et mu emakas on pahaloomuline kasvaja.”

Ingardi sõnul mõjus diagnoosi teadasaamine talle laastavalt. “Tundsin, kuidas kogu mu maailm lihtsalt kokku varises. Nutsin järgemööda päris mitu tundi. Olen väga tänulik oma vanemale pojale Alparile, kes toetas mind palju materiaalselt, ja tütrele Karmenile, kes käis minuga Tartus arstide juures ning aitas mu tuju veidikenegi üleval hoida.

Esmalt määrati mulle keemiaravi. Pidin sõitma neljal korral Tartusse, kus tuli viibida neli tundi tilguti all. Seejärel sõitsin tagasi koju. Minu jaoks tekitas sõitmine suuri lisakulutusi. Tänan südamest oma usuvendi ja -õdesid, kes mind transpordiga ning ka materiaalselt aitasid.”

TERVENDAVAD JALUTUSKÄIGUD POJAGA

Ingard tunnistab, et pärast esimest keemiaraviprotseduuri kõik tegelikult alles algas. “Jäin väga nõrgaks. Mäletan, et kui olin voodis järjekordses kohutavas kriisis, siis oigasin: “Ma enam ei jõua! Tahan surra!” Seda juhtus pealt kuulma mu poeg Ivo, kes oli siis 17aastane. Poiss tuli mu juurde ja kinnitas, et ma ei tohi surra – et kellega siis tema jääb. Poeg utsitas mind voodist üles tõusma. Ta aitas mu riidesse ja läksime välja jalutama. Ivo rääkis, et koos saame kõigest võitu. Nõnda saidki meie jalutuskäigud justkui haiguse raviks.”

Naise ümber oli raskel ajal palju sõpru. “Alati oli minu jaoks olemas usuõde Reet. Kui ma olin järjekordses kriisis, siis tema tuli ja palvetas mu eest. Muidugi palvetas minu eest lausa kogu kogudus. Maikuus oli mul operatsioon, mis kestis 15 tundi. Taastumiseks kulus palju aega. Käisime ikka pojaga jalutamas. Arst ütles mulle tookord, et mõned defektid võivad jääda, näiteks nagu elevandijalg. Meil oli aga pojaga juba kindel mõte, et lihtsalt jalutame haiguse eest ära. Kummaline oli see, et ma ei osanud enam joosta – läksin kodust kaugele ja proovisin, mõtlesin veel, et millise jalaga üldse alustada. Tagantjärele mõeldes ajab see mind naerma.”

HEAD TERVISENÄITAJAD 

Ingardi tervis on nüüdseks täielikult taastunud. “Olen kõik oskused tagasi saanud ja elevandijalga mul ka ei ole. Minu kõrval olid alati suureks toeks mu kallid lapsed. Kokku sain 36 kiiritusseanssi – 18 välist ja 18 sisemist. Selleks elasin lausa kuu aega Tartus. Kiiritusravi mõjus mulle vägagi väsitavalt. Mäletan, et pidin lausa mitu korda puhkama, kui läksin Vallikraavi tänavast Turu tänavasse. Pärast neid raskeid läbielamisi kannatasin mitu korda ka soolesulguse käes, mis oli seotud liidetega, need on aga tänu arstide tarkusele välja ravitud. Olen tohtritele südamest väga tänulik! Tihti olen nüüd mõelnud, kui targad ikka on arstid. Nad lõikasid mu kihthaaval lahti, opereerisid halvaloomulise välja ning panid mu kihiti taas õigesti kokku.

“Poeg ütles, et ma ei tohi surra – kellega siis tema jääb.”

Nüüd võin taas elada täisväärtuslikku elu. Kui käin arsti juures, siis perearst ikka ütleb, et mu näidud võiksid tervetelegi eeskujuks olla. Käin tööl, teen tervisesporti ja tunnen elust igati rõõmu. Mõtlesin, kas 2005. aasta oli minu jaoks õuduste aasta või hoopis õppetund eluks. Taipasin lõpuks, et ennast tuleb armastada ja enda eest peab hoolitsema. Olen otsustanud olla õnnelik. Minu kõrval on mu armsad ja kallid sõbrad, ning neid on palju. Lihtsalt tuleb otsustada olla võitja, mitte kaotaja!”

neljapäev, 21. september 2017



“Usun, et kõik saab korda!”

Ilmunud ajakirjas Kodutohter september 2017.
Tekst: Maria Lepmaa


Luuhõrenemine on haigus, millega on tavaliselt kimpus vanemad inimesed.
Triinu Rääk sai aga selle ehmatava diagnoosi, kui oli alles kümneaastane.

esmaspäev, 4. september 2017



Rasedus aitas terveneda

Ilmunud ajakirjas Kodutohter august 2017.
Tekst: Maria Lepmaa



Carolyn Roojärv oli just täisikka jõudnud, kui sai teada kurva tõe – tal diagnoositi kopsusarkoidoos.

"Mäletan, et esialgu hakkas mul järsku jubedalt palju juukseid välja langema. Kohe ikka nii, et hommikuks oli punt juukseid lausa padjal," meenutab Carolyn.

esmaspäev, 21. august 2017



"SALADUSE JÄLGEDES"

3. osa
Kentaur, 2017, 136 lk

„Saladuse jälgedes” saadab raamatutest „Saladuse jõud” ja „Saladus sinu sees” tuttavaid tegelasi ka hetkedes, mida nad hea meelega ehk avalikult ei reklaamiks.

Õnn ja rahu on osaks langenud vaid Kristelile ja Ivarile, teiste eraelutaevasse lubab ilmateade erineva kujuga pilvi. Gea peab hakkama saama oma järgmise suure unistuse täitumisega, kuid see pole kaugeltki kerge katsumus. Kas Bernil õnnestub tema perekonnaelu tumestada? Irina armastusest Berni vastu on järel üpris vähe ning Monica, kes sõbratarile vankumatu kaljuna tuge pakub, seisab ka ise üpris värisevatel jalgadel.

Viivika avastab end silmitsi oma abikaasa uue kirega – seekord on ärimees Valdek otsustanud minna hingerännakule, et leida oma tegelik olemus. Teadmatuses, kas tema mees Indiast guru juurest üldse naaseb, kaalub Viivika ka oma eluga edasiminemist.




Lugejate kommentaare:

Mare Rantala:
"Kõik osad läbi loetud. Need on raamatud elust enesest, hea lugemine pikkadeks õhtuteks. Ootan põnevusega järge!"

Airi Aruoja: 
"Väga head raamatud, soovitan soojalt!"

Tiiu Mägi: 
"Tõesti head raamatud!Teravat sulge ka edaspidiseks!"

Sirje Lont: 
"Need raamatud on väga sisutihedad, neid peab süvenenumalt lugema."


Viive Nilp: 
„Aitäh huvitava raamatu eest! Alustasin lugemist ja enne käest ära panna ei saanud, kui läbi oli.“

Kaja Koor:
"Lõpetasin "Saladuse jälgedes'" lugemise ja pean mainima, et väga huvitav ja hea lugemine. Raamat lõppes põnevalt ja jään järge ootama! Hästi kirjutatud ja lugeda on kerge."

Kristine Allik:
"Oh, naistekatest on asi kaugel. Need raamatud on põnevust täis! Nii kaasahaaravad!"

ELU HÄIRIV MIGREEN

Tekst: Krista Kiin, Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine juuli 2017

Migreen on levinuim neuroloogiline haigus, mis väljendub tugeva peavaluna, mida saadavad enamasti iiveldus ning tundlikkus valguse, müra ja lõhnade suhtes. Vaevuse tekkepõhjustest täit tõde ei teata, kuid leitud on palju soodustavaid faktoreid, nagu stress, hormoonide tase, ere valgus, ilmatingimused, pärilikkus, veepuudus ning vale või ebapiisav toitumine.
Mitu sammu ette
Katrin Veering (42) sai migreeni diagnoosi alles nelja aasta eest. Raskete peavaluhoogudega on ta aga hädas olnud keskkooli lõpetamisest saadik. “Alguses olid valud harvad ja allusid valuvaigistitele. Noorena oli erinevus veel selles, et siis avaldusid valuhood pigem raske ja pingelise perioodi järel. Kui olin koolis sessil, siis õppimise ja eksamite perioodil valusid ei olnud, aga niipea kui kõik tehtud sai, olin kohe ka valuga voodis. Praegu põhjustavad valuhooge enamasti hormonaalse tasakaalu muutumine, vahel ka teatud toit või magamatus.Tööl käies on ette tulnud üksikuid päevi, mil hoolimata kõigist ennetavatest meetmetest, sh ravimite võtmisest, ei suuda ma hommikul voodist välja tulla. Nendel hetkedel vajan kõige enam toetust ja mõistmist. Minust endast ei sõltu siis enam midagi. Ilmselt mõistab sellist valu lõpuni siiski vaid keegi, kes on ise sama läbi teinud. Seda ei ole võimalik ette kujutada, see halvab kogu elu.”
Katrin rääkis noorena oma probleemist perearstile, kes teda aga aidata ei osanud. “Eriti hulluks läksid valuhood 1996. aastal. Raskematel juhtudel, kui valuvaigisti enam ei aidanud, sõitsin kiiresti EMOsse ja lasin süsti teha. Tol ajal ei olnud veel spetsiaalseid ravimeid. Migreeni ei peetud haiguseks, seega olin oma murega üsna üksi. Peoga valuvaigistite võtmine lõppes ühel hetkel, kui migreenivalule lisandus iiveldus ja ühtegi tabletti ma valu ajal enam neelata ei saanud. Edasi tekkisid paanikahood juba ainuüksi mõttest taluda taas mitu päeva järjest valusid. Lahendust ikka ei olnud. Võtsin käsimüügist ostetud valuvaigisteid, mida sai vees lahustada, kuigi neelata oli neid ikkagi väga raske. Aastal 2013 proovisin esimest korda spetsiaalseid migreeniravimeid. Need mõjusid leevendavalt, kuid valu päris ära ei võtnud. Õnneks olid tabletid nii väikesed, et kannatas neelata. Mõni aeg hiljem jäin lapseootele ja raseduse ajal kadusid valud täiesti.”
Katrini sõnul algas võitlus valudega eelmisel aastal uuesti. “Valuhood olid veelgi tugevamad ja neid ma enam kannatada ei suutnud. Läksin uuesti perearsti juurde, koos vaatasime läbi kõige uuemad preparaadid. Perearst avastas, et nüüd on müügil uued erilised tabletid, mis suus sulavad, mõjuvad kiiremini ja aitavad paremini. Tõepoolest on see esimene rohi kõigi nende aastate jooksul, mis enamasti aitab. Praegu on mul alati üks karp tablette käekotis ja üks retsept igaks juhuks tagavaraks. Tean, et rohi tuleb suhu panna kohe, kui valu ilmneb – nii on tulemus kõige parem. Lisaks võtan regulaarselt suus lahustuvat magneesiumi, mis leevendab samuti hoogude kulgu ja pikkust. Praegu arvatakse, et migreeni võib vallandada muu hulgas magneesiumi- ja veepuudus. Katsun korralikult süüa ja eriti vedelikku tarbida. Suur kohvijoomine ei tule mulle kohe kindlasti kasuks, seda olen ka tunduvalt piiranud. Mingil perioodil soovitas perearst jälgida, kas mõne toidu söömise järel tekivad samuti vaevused. Avastasin, et liiga palju šokolaadi, juustu, krõpse ja vürtsikat Aasia toitu võib mulle halvasti mõjuda. Nüüdseks olen paika pannud reegli, et tarbin kõike mõõdukalt ja vaheldusrikkalt.”
Kõige rohkem aitab ja toetab Katrinit abikaasa. “Olen rivist väljas olnud päevi ja väikeste lastega peres on see väga keeruline. Abikaasa ärgitaski mind otsima uusi ravimeid ja nüüd küsib alatasa, kas tabletid on ikka välja ostetud. Palju abi on olnud ka joogast ja ujumisest. Juba aastaid tagasi sai minust suur joogasõber. Isegi kui regulaarselt tunnis käia ei jõua, teen kodus harjutusi ja mediteerin. Migreenihoo ajal püüan samuti teha joogahingamist. Sügav hingamine pakub mulle leevendust. Ujumine on samuti väga lõõgastav, nii et püüan korra nädalas ikka trenni jõuda. Kokkuvõtteks võin öelda, et olen õppinud haigusega elama. Arvestan alati mitu sammu ette ja püüan oma elu nii korraldada, et saan endale tagada võimalikult kvaliteetse elu.”

Rohkem naiste haigus

“Migreeni esineb naistel kaks kuni kolm korda sagedamini kui meestel,” märgib Ida-Tallinna Keskhaigla neuroloogiakeskuse juhataja ja Confido Erameditsiinikeskuse neuroloog dr Toomas Toomsoo. “Naiste migreeniatakid on pikema kestusega ja neil esineb ka peavalude taastekkimist sagedamini. On teada, et igapäevane toimetulek ja elukvaliteet on naistel migreenihoogude ajal kehvem ja taastumisperiood pikem, mistõttu naiste migreen on saanud suuremat tähelepanu kui meeste oma. See aga ei tähenda, nagu meestel migreeni ei esineks, pigem on see neil aladiagnoositud.”
Tänapäeval on migreeni tekkepõhjustele palju lähemale jõutud kui varem – usutakse, et need on tingitud sügaval ajus toimuvatest muutustest. Migreen on aju reaktsioon ärritustele, mis tekib välistest, aga ka veel teadmata mõjuteguritest aju enda poolt. Migreeni jaotatakse enamasti kaheks: nn tavaline migreen ja klassikaline ehk auraga migreen. Mõlemal vormil on ühised tunnused, kuid auraga migreeni korral lisanduvad enne peavalu kas nägemis või kõnehäired, tundlikkuse häired jäsemetes või näos (enamasti ühepoolselt) ja lihasnõrkus. “Auraga migreeni korral võib olla ka suurem vaskulaarsete haiguste tekkimise risk – enam küll naistel, aga viimased uuringud näitavad, et oht varitseb ka mehi,” lisab dr Toomsoo.
“Kõige sagedamini tekib migreen nii naistel kui ka meestel 30.–39. eluaasta vahel. Kuni puberteedieani esineb migreeni tüdrukutel ja poistel võrdselt. Edasi hakkab sooline erinevus kasvama. Näiteks 13–15aastastest neidudest kannatab migreeni all 6,4% ja noormeestest 4%. Kõrghetke saavutab migreeni esinemine 30. eluaastatel, hakates pärast 40. eluaastat vaikselt langema, jäädes naistel siiski sagedasemaks tervisehäireks kui meestel. On huvitav, et pärast 50. eluaastatesse jõudmist peaks migreen taanduma, kuid uuemad uuringud näitavad siiski, et selles vanuses naistel võib tekkida n-ö teine migreenilaine. 
Dr Toomsoo sõnul vaevavad migreeniga kaasnevad seisundid (astma, ärevus, depressioon) nii mehi kui ka naisi. “Naiste peavalud kestavad pikemalt ja on olemuselt raskemad, samuti on neil enam kaasuvaid sümptomeid: valgus- ja heli- kartus, iiveldustunne ja naha hellaks muutumine. Ka on migreeni põhjustatud elukvaliteedi langus naistel suurem – nemad jäävad tõvevoodisse rohkem, mehed seevastu lähevad pigem valuga tööle. Paraku on ka leitud, et pärast 30. eluaastat võib õrnema soo migreeni kestus pikeneda ja kulgeda intensiivsemalt, samal ajal kui meeste peavalu püsib ühetaolisena.”
Sageli peetakse stressi migreeni soodustajaks, kuid on terve hulk uuringuid, mis väidavad vastupidist – stressi ajal esineb migreeni harvem, pingelanguse ajal aga hoopis enam. Migreeni teket mõjutavad suuresti suguhormoonid. Dr Toomsoo sõnul on naised, kes kannatavad menstruaalmigreenide all, tundlikud östrogeenitaseme langusele, mistõttu aju reageerib sellele väga tugeva valuga. “Ka testosteroonitaseme langus võib põhjustada meestel migreeniatakke. Samas on teada, et testosteroonitase ei lange ainult hormonaalsetel põhjustel, vaid ka stressi ja depressiooni mõjul, niisiis peavad tohtrid meeste migreeni uurides välistama selle, et mängus ei ole meeleoluhäired. Mis pärilikkusse puutub, on küll leitud, et migreeniga seostub terve rida spetsiifilisi geene, kuid otseselt ei saa öelda, et üks geneetiline taust oleks rohkem naiste või meestega seotud – pilt on enam-vähem sarnane.” 
Dr Toomsoo rõhutab, et naised tarvitavad migreeni korral rohkem spetsiifilisi ravimeid ehk triptaane, mehed võtavad pigem tavalisi valuvaigisteid. “Tugevam pool käib ilmselgelt vähem arsti juures ning tarvitab ka vähem ravimeid. Naised on teadlikumad ka migreeni ennetamises – nad kasutavad rohkem profülaktilisi ravimeid. Seega võiksid haiguste vallas paremini informeeritud naised oma migreenikust mehi peavaluspetsialistide juurde suunata, et koos tohtriga arutada tõhusamaid ravivõimalusi.” 
Medikamentidele lisaks leidub alternatiivseid ravivõimalusi, enamasti toetavad need siiski laialt levinud tablettravi. “Abiks võivad olla paljud vanad ja uued ravimeetodid, nagu manuaalteraapia, nõelravi ja pilates, aga ka mitmed massaaži eriliigid, sh Yumeiho teraapia. Paljud on saanud migreenile leevendust, kui on muutnud toitumist – hakanud sööma vähem liha ja gluteeni sisaldavaid toite ning tarbima rohkem taimseid toiduaineid. Tõhusalt võib toimida magneesiumi lisamine raviskeemi kas tablettide või seemnete (kõrvitsaseemned) kujul. Kombineeritud ravi aitab migreeniga paremini toime tulla. Isegi kui näib, et miski enam ei aita, tuleb siiski proovida ja katsetada kõiki võimalusi, konsulteerides oma arstiga.”

reede, 28. juuli 2017



"Naudin elu haigusest hoolimata!"

Ilmunud ajakirjas Kodutohter juuli 2017.
Tekst: Maria Lepmaa


Veronika Silivask on pidanud lapsepõlvest saadik allergiaga rinda pistma; eelmisel suvel sai ta ka segatüüpi astma diagnoosi. 

"Päris tüütu on väljas süües alati küsida, ega toidud ei sisalda aineid, mida ma süüa ei saa," ütleb Veronika.

laupäev, 24. juuni 2017

Väikese tüdruku geneetiline eripära


Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine juuni 2017

CHARGE’i sündroom on geneetiline defekt, mis ilmneb iga 9000–10 000 sünni kohta maailmas. Tegemist on väga kompleksse sündroomiga, millega kaasnevad meditsiinilised ja psüühilised mõjud, mis iga lapse puhul erinevad.

Diana Sommer (22) kasvatab koos abikaasaga last, kellel on diagnoositud CHARGE’i sündroom. Ema sõnul on lapsel kindlaks tehtud väärarengud: asümmeetriline kolju, parempoolne koaani atreesia, lõhestunud ninaots, omapärased käed, kokku kasvanud teine ja kolmas varvas vasakul jalal, madal lihastoonus, avatud arterioosjuha, asümmeetrilised silmad ja kõrvaanomaalia.

Rihanna (4,5) on väikest kasvu tüdruk. CHARGE’i sündroom diagnoositi lapsel kolmeaastaselt, ent ema sõnul algasid probleemid kohe pärast sündi. "Rihanna ühest ninasõõrmest hakkas pärast sündimist voolama kollast paksu tatti. Lisaks avastati ühel jalal kuus varvast. Laps tunnistati siiski terveks ja meid saadeti perepalatisse. Haiglas viibisime viis päeva,” räägib ema Diana, kes oli sünnitades 17aastane.

Väga ruttu mindi last toites rinnapiimaasendajale üle, kuna sest ei imenud rinda korralikult. “Kollast eritist voolas lapse ninast endiselt. Koguni kaheksa kuud oli üks ninapool kinni, teisest käis õhk veidi läbi. Kogu selle aja ei arenenud laps eriti. Käisime massaažis, alles seitsmekuuselt pööras Rihanna end esimest korda. Kaheksakuuselt avastati tütrel nina parema koaani atreesia, diagnoositi ka madal lihastoonus. Kaheksakuuselt tehti operatsioon, kõrvetati hingamisteed, et ta saaks parema ninasõõrmega hingata. Enne lõikust viidi läbi uuringud, kus avastati lapse südames auk ja korrapäratud südamerütmid. Hakkasime ka geneetiku juures käima.

Aastaselt tõusis tüdruk toe najal püsti ja hakkas siis ka roomama. Vahepeal oli kasvanud parem ninapool jälle kinni, taas sai lõikusel käidud. Opereeriti ära ka kuues varvas. Kõndima hakkas laps aasta ja kümne kuuselt, kuid väga ebakindlalt. Praegugi ta veel kukub päevas korra. Õnneks on teraapiad lihased tugevamaks teinud. Geneetikud uurisid aastaid Rihanna geene. Saksamaal tehti uuringud, kolmeaastaselt saigi ta diagnoosi. Lisaks avastati tütrel kuulmislangus ja ka nägemisega oli probleeme. Kaheaastaselt määrati lapsele raske puue. Tüdruk ei jõudnud ise süüa, suulihased väsisid ruttu. Veel kaheseltki oli ta sülelapse eest, kuna kõndida tahtis harva.”

Abistavad teraapiad

Teraapiaid on Diana sõnul palju. Tehakse tegevus- ja füsioteraapiat, võimeldakse basseinis ja saalis, käiakse logopeedi juures. "Väga tihti lähevad me magamisrutiinid ja toimetamised arstide vahet käimisega sassi. Kõik tegevused on väga aeglased, et laps saaks ise kõike proovida. Kodus üritame palju peenmotoorikat harjutada, et ka näpud ja lihased tugevamaks muutuksid. Kogu aeg on tarvis last jälgida, kuna pidevalt on hirm, et ta võib kukkuda. Otsaesist oleme küll ja küll haiglas õmblemas käinud, kuigi õnneks on nüüd seda harvemaks jäänud,” räägib Diana Sommer.

Usk aitab

Peale Rihanna kasvab peres veel kaks last, poeg Lennart (2) ja tütar Rosanna (1). Diana sõnul on kõige väsitavam Rihannaga arstide juures käimine, kuna vahel peavad kõik lapsed kaasas olema. "Õnneks on lastel head tädid ja onud, kes aitavad väiksemaid lapsi hoida. Vahel tulevad appi ka vanaema ja vanaisa.”

Diana ütleb, et talle on suureks abiks usk. “Meie pere kuulub Seitsmenda Päeva Adventistide kogudusse. Üritame igal laupäeval kirikus käia. Lapsedki ootavad õhinal kirikusse minekut. Kindlasti aitab mul tugev olla armastus Jumala vastu. Kogudus, kus koos käime, on nagu üks suur perekond, kus ollakse alati toeks. Iga nädal küsitakse, kuidas meil läheb. Kui ei lähegi just kõige paremini, siis aidatakse, nii palju kui võimalik. Mõned head inimesed on vahel isegi raha andnud. Kui kolisime, oli meil kappe vaja, pastor kinkis oma vanad meile. Kui auto rikki läks, otsis üks koguduseliige meile odava ja hea remonditöökoja. Anname üksteisele riideid, mida endil enam tarvis pole, aga teised jällegi vajavad. Paljud palvetavad meie pärast. Ka vaimselt tunnen koguduseliikmete toetust. Usk on aidanud mul ka stressi vähendada. Usun, et kõigel on põhjus, miks just üht- või teistmoodi on läinud. Samuti üritan igas asjas head leida ja halvad kogemused unustada. Mul on lootus, nii ka kohe palju muresid vähem.“

teisipäev, 20. juuni 2017




"Kõik saab korda, emme!"


Ilmunud ajakirjas Kodutohter juuni 2017.
Tekst: Maria Lepmaa

Elo Saar räägib oma tütrest Greete-Liisist (11), kel diagnoositi kaks aastat aastat tagasi leukeemia ehk verevähk.
“Algus oli väga raske. Õnneks võttis tütar seda üpris lihtsalt, lohutas hoopis mind," räägib Elo.

esmaspäev, 22. mai 2017

VAIMU VÄHK

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine mai 2017


Depressioon on meeleoluhäire
Meeleoluhäire kujuneb järk-järgult pika aja jooksul ja mitmete tegurite koosmõjul. Depressiooni põhitunnus on vähemalt kaks nädalat kestev rusutud meeleolu. Kaob elurõõm ja huvi ümbritseva vastu, väheneb eluenergia. Iga tegevus tundub raske ja kurnav. Valdav on väsimustunne. Sageli kaasnevad kehalised häired (unetus, isutus, kaalukaotus jt). Allikas: kliinik.ee


"Depressioon ei ole moehaigus, nagu räägitakse, pigem vaimu vähk,” kinnitab näitleja ja lavastaja Margus Oopkaup (58) oma kogemuste põhjal.


“Haigusega ei kaasne üksnes meeleolulangus, vaid ka psüühika ja füüsise halvamine. Haigestumiseks piisab rahulolematusest enese ja ümbritseva maailmaga. Depressioon hiilib ligi salakavalalt – muserdava haiguse algstaadiumis ei pruugi aru saadagi, et oled raskesse ja hävitavasse haigusesse jäänud,” räägib Margus.

Tema sõnul on depressioon tühjus. “Minu jaoks kadus nagu kogu maailm, nii mõtted kui ka tunded. Kadus ajataju. Piinas unetus. Voodis pikali olla eriti ei saanud, sest hakkas halb. Tekkis pidev minestustunne. Istusin köögis tugitoolis poolpikali asendis, jalad köögilaua peal. Paksud kardinad olid akende ees, kuna valgus häiris kohutavalt. Silmad olid kinni, ei suutnud neid lahti hoida. Telekas mängis, aga ma ei vaadanud ega kuulanud midagi. Vajalik oli ainult heli, et oleks mingisugune müra toas. Üksnes vegeteerisin tugitoolis ega teadnud, kas on päev või öö.”

Kurnav jõuetus

Margust vaevasid väsimus ja jõuetus. Ta räägib, et isegi WCsse roomas ta neljakäpukil. Üritades püsti tõusta, tabas teda kohe minestustunne. “Vahel minestasingi. Kui see tunne tuli, kukkusin põrandale selili. Hiljem, kui ennast püsti ajasin ja paar sammu teha püüdsin, nägin, kuidas roheline põrandavaip justkui kargas näkku. Kukkusin koridoripõrandale ja kaotasin teadvuse. Uuesti teadvusele tulles lamasin tunde põrandal ühes asendis. Ei suutnud isegi väikest näppu liigutada. Lõpuks võtsin olematu jõu kokku ja roomasin jälle tugitooli.”

Margus nimetab seesugust vegeteerimist “ämber peas tundeks”. “Tavaliselt me ju mõtleme kogu aeg. Aju töötab vahetpidamata. Depressiooniga kaasnes tunne, nagu oleks mõtlemine lõppenud. Peas valitses täielik tühjus. Vahel tulid enesehaletsushood. Nutsin kohe suure häälega. Tekkisid väärtusetuse-, mõttetuse- ja tühisusetunne, mis viisid mõtted suitsiidile. Võtsingi suure koguse rahusteid ja unerohtu, et nii vaikselt siitilmast lahkuda. Jäin magama ja magasin üle hulga aja väga kaua. Ärkasin siiski üles ja siis oli piinlik, et enesetappu üritasin. Teine kord mõtlesin end keldris üles puua. Läksin kindla mõtte ja teadmisega keldrisse, siis selgus aga, et keegi oli vahepeal minu keldriboksi sisse murdnud ja köie ära varastanud. Siis naersin ja mõistsin, et mul ei õnnestu end ära tappa. Rohkem mul selliseid mõtteid ei tulnud.”

Margust vaevas ka isutus. “Ma ei söönud järjest mitu päeva. Alguses ei tahtnud, hiljem läks lihtsalt meelest ära. Mõistsin, et kui üldse ei söö, jään üha jõuetumaks. Kogusin kauplusesse minekuks kodus paar tundi jõudu. Juhtus nii, et panin end küll riidesse, ent kui vajutasin ukselinki, sain aru, et seekord jääb minek ära. Helistasin naabrimehele, kes mulle veidi süüa tõi. Tavaliselt sõin grillliha, ühest tükist piisas kaheks päevaks. Kui ise poodi läksin, siis tekkisid koordinatsiooni- ja tasakaaluhäired. Tuikusin, nagu olnuksin purjus, ja kui tahtsin minna otse, siis jalad viisid teise suunda. Kassajärjekord oli omaette katsumus. Võtsin alati poekäru ja rippusin selle küljes. Vahel hakkas järjekorras seistes nii halb, et jooksin poest välja, vajusin seina äärde ja toit jäigi kärusse. Tekkis lootusetuse tunne.”

Depressioon ei halva üksnes psüühikat, vaid kogu keha, sellega võib kaasneda teisigi haigusi. “Mind tabas paranematu haigus – reumatoidartriit. Mul tekkis jalga jube valu, nii et palusin maja ees seisval suvalisel autojuhil mind EMOsse viia. Seal anusin, et jalg otsast võetaks, kuna valu oli väljakannatamatu. Jalg jäeti alles, suunati reumatoloogi juurde. Valu vastu sain hormoonravi, mis aga sõi ära mu puusa- ja õlaliigesed. Nüüdseks on mul mõlemad puusad ja vasak õlg endoproteesitud – titaanist. Parema õla endoproteesimine ootab veel ees. Hormoonravi lõi segamini ka ainevahetuse. Kehakaal suurenes väga lühikese ajaga 59 kilolt 112 kilole. Nüüdseks olen tasapisi 27 kilo maha võtnud.”

Eemale jäänud

Margus on praeguseks depressiooni põdenud 17 aastat. Ta ütleb, et tänu pikaajalisele ravile on tema tervis paranenud. Kahjuks aga on haigus muutunud krooniliseks, andes pidevalt tunda. “Minust kirjutatakse meedias kui endisest näitlejast. Pärast haigestumist ja teatrist lahkumist ei võtnud minuga enam ühendust ükski sõber ega tuttav. Olin maha kantud. Kui keegi kogemata helistas ja sai teada, et olen haige, siis oli jutul kiire lõpp. Kuid olen ju elus ning tegus näitleja ja lavastaja... Olin igasugusest tööst peaaegu 15 aastat eemal. Mängisin küll paaris teleseriaalis ja ühes filmis. Võimekuse piires juhendasin ka Pärnu haigla psühhiaatriakliiniku päevakeskuse näiteringi, mida teen siiani. Proove teeme nii, nagu tervis lubab. Sunnitud lahkumine teatrist aastal 2000 oligi depressiooni üks peamisi põhjusi. Viibisin sageli haiglaravil, aga ravi mõju läks kiiresti üle. Vahepeal sain korraks jälle jõudu juurde. Juhendan nelja näiteringi ja olen kaks aastat tegelenud ka näitlemisega. Tööd saan teha kõige rohkem poolteist tundi, siis väsin ära ja terve päev on minu jaoks läbi.”

Näitering ja looming 

Aastal 2015 tuli puuetega inimeste konverentsil jutuks, et Pärnu Pimedate Ühingus mängitakse üksnes kabet ja käib koos naisansambel. Margus pakkus välja, et võiks teha näiteringi. Nii läkski. Juba teist aastat loevad nad jõululuuletusi ja mängivad etendusi. Käiakse ka vabariiklikul puuetega inimeste kultuurifestivalil Tartus Vanemuise teatris ja Pärnumaa puuetega inimeste kultuurifestivalil-messil Pärnus Endla teatris. Margus kuulub ka festivali organiseerijate hulka.

“5. novembril 2015 kanti Tartu maakohtu otsuse alusel registrisse MTÜ Pärnu Invateater OOP. Selle teatri asutaja, lavastaja ja juht olen mina.Lisaks sellele olen Pärnu Raeküla Rahva Teatri lavastaja, Lottemaal näitleja ja teen vahel kaasa mõnes teleseriaalis. Kõikidele näitetruppidele kirjutan ise näidendeid, arvestades näitlejate võimete ja eripäradega.”

Margusel on ilmunud kaks luulekogu, üks luuleplaat pimedatele ja vaegnägijatele ning kolm näidendikogumikku. Kirjastusega käivad Marguse sõnul läbirääkimised veel kolme näidendikogumiku ja lasteraamatu avaldamiseks.

“Eelkirjutatu põhjal võib lausa tunduda, et olengi väga töökas, terve ja elurõõmus hing. Tegelikult vajun pärast iga proovi, juba enne kojujõudmist lihtsalt ära. Kodus tihtipeale kukun kokku ega tea järgnevast päevast eriti midagi. Olen siis lihtsalt vegeteeriv elav laip. Kaua nõnda jaksan, ei tea.”

Teistel depressiooni põdejatel soovitab Margus oma haigust teadvustada. “Tuleb tunded ja mõtted läbi analüüsida ning jõuda negatiivsete tunnete algpõhjusteni. Arvan, et see aitab haigusseisundist välja tulla.”






neljapäev, 20. aprill 2017



Südames päikesepoiss Josten

Ilmunud ajakirjas Kodutohter aprill 2017.
Tekst: Maria Lepmaa


Ülle Vallistu kasvatab koos abikaasaga kahte last. Ühel neist, Jostenil (2,9), on raske puue.
"Meie südameis on usk ja lootus, et kunagi hakkab meie päikesepoiss Josten ka kõndima," sõnab ema Ülle. 

kolmapäev, 12. aprill 2017





Ilmunud ajakirjas Kodutohter juuli 2016

Tekst: Maria Lepmaa




Margit Peterson "Petu"

Hea Tegu, 2016, 40 lk

Illustratsioonid: Signe Lauk



Margit saatis mulle oma raamatu "Petu". Oleme Margitiga omavahel raamatuid vahetanud.

"Petu" on vahva lasteraamat. Raamatu tagakaanel on märgitud, et tegevusi on kirjeldatud suurel määral autori lapsepõlve ainetel. Huvitav oli lugeda lapse mõttemaailmast ja seiklustest. Meeldis, et lugu oli armsalt ja südamlikult kirja pandud. Raamatust puudus vägivald, plusspunktid selle eest! Igati tore lugemine lastele, mida julgeks soovitada.

Minu jaoks oli raamatus "Petu" palju äratundmist mu raamatuga "Kuu, räägi minuga". See üllatas positiivselt! Näiteks, tegelase Petu parim sõber oli Vana Kask, kellega Petu armastas rääkida. Minu raamatus tegelane Maarja suhtles meeleldi aga Kuuga. Tundub, et see ongi lastele omane otsida endale vahvaid kaaslasi, kellega suhelda. Igatsevad ju lapsed väga, et neid mõistetaks ning kui ei suuda seda teha nende lähedased, otsivad nad oma salamaailma, milles elada. Veel leidis Petu pööningult Piibli, mida hakkas lugema. Samuti leidis ka raamatus "Kuu, räägi minuga" tegelane Maarja pööningult Piibli, mida usinasti luges.

Meeldis ka, et Petule oli tema vanaema rääkinud Jumalast. Petut huvitasid memme jutud, ent ta ei teadnud, kuidas Jumalaga kontakti saada. Ta arvas, et Jumal on üks Suur Mees taevas.

Veel läks hinge vahva poemüüja, kes andis Petule tasuta uue limpsi, kui lapsel enda ostetud pudel kildudeks maha kukkus. Armas!





Tsitaate raamatust:

"Ja korraga see kisa, see raamidesse surumine. Petu oli juba lapsena isiksus, kes ei kannatanud keelde ega käske." (lk 5)

Petule meeldis alatihti olla oma maailmas. Selleks leidis ta paiga, kus üksi olla. Kus suhelda oma sopaloikude, puude ja põõsastega."  (lk 21)

"Memm oli Petule palju Jumalast rääkinud. Kuidas Jumal suudab aidata, ravida ja teha imesid. Ka pimedad nägijateks muuta ja veel mingist kümnest käsust, millest Petu kuidagi aru ei saanud." (lk 17)
 


pühapäev, 26. märts 2017




"Usun paremasse tulevikku!"

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Kodutohter märts 2017


Maiu Maasi räägib haigusest, millega  elanud üle 15 aasta. Raskustest hoolimata on ta õppinud igapäevaelus toime tulema.

"Pidin end pidevalt meelestama positiivse hoiakuga, et kõik läheb ikkagi hästi... Minus on tahe olla tubli. Usun paremasse tulevikku!" räägib Maiu.

esmaspäev, 20. märts 2017




Heli Künnapas "Tristan"

Tänapäev, 2014, 224 lk


Tegemist on noorteromaaniga. 11. klassi õpilane Miia jääb ootamatult rasedaks. Autor kirjeldab noore tüdruku hingevalu. 

Vanemad sundisid tüdrukut aborti tegema, samuti ka Miia poiss, kes oli lapse isa. Tüdruk plaanitseski aborti teha, kuna pidi end lapsesaamiseks nõnda nooreks. Kogu pikk elu veel ees, mõtles ta. Miial oli unistus hea haridus omandada ja kunagi advokaadina tööle hakata. Veel meeldis talle tohutult tantsida, millega ta koolis tegeleski. Last saades aga kartis ta oma unistused hävitada. 

Kindlameelselt läks ta arsti juurde aega abordiks kinni panema. Ultrahelis aga oma tillukest last nähes ja tema südamelööke kuulates, murdus Miias miski. Ta lihtsalt ei suutnud. Miia taipas, et tema sees polnud mingi "asi", vaid elus inimene. 

Miia otsustas lapse sünnitada. See tegi aga tema elu tohutult raskeks, kuna Miia vanemad ega ka lapse isa polnud sugugi otsusega nõus. Miia elu tehti pidevalt keeruliseks nii kodus kui ka koolis. Lõpuks kolis Miia koos lapsega vanaema juurde ning elu hakkas vaikselt taas ülespoole minema.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Rasketel aegadel antakse inimesele jõud, millest tal varem aimugi ei pruukinud olla. Mulle raamat meeldis, nagu kõik Heli Künnapase raamatud siiani on meeldinud. Ainus, mis natuke häiris oli alkoholi pruukimine raseduse ajal. Miia ei teinud seda küll palju - kahel korral, ent siiski oli see häiriv. Huvitav lugemine!  



Tsitaate romaanist:

"Perekond peaks olema see tükike maailmast, mis jääb alati püsima, ükskõik, mis maailmas sünnib." (lk 58)

"Me kõik oleme üksi. Mõnikord ainult jääb petlik mulje, et inimesed meie ümber on meie jaoks olemas. Parem on mitte sellest muljest ennast petta lasta." (lk 73)

laupäev, 18. märts 2017


J. Hohnberger koos Tim ja Julie Canutesoniga
            "Põgenemine Jumala juurde"

Iva, 2005, 184 lk

Raamatupoe lehel olev tutvustus:

Jim ja Sally Hohnberger olid noored ja haritud, nad olid eduka äri, kauni kodu ja kallite autode omanikud ning neil oli kirikus väga hea maine. Kuid edukuse pealispinna all täitis Jimi elu pidev hõivatus, kohustuste surve ja stress. Ta abielusuhe oli kaotanud värskuse, ta kristlik kogemus oli pinnapealne ning ta ei tundnud oma laste mõttemaailma.



Esmalt lugesin läbi samade autorite raamatu „Kutse vaikusse“, mis mulle väga meeldis, seega otsustasin läbi lugeda ka „Põgenemine Jumala juurde“.

Raamatu sisu ümber jutustama ei hakka, kuna võiks ikkagi ise läbi lugeda, et mõista, mida ja millest autor räägib. Ei usu, et piisaks vaid ühekordsest lugemisest, kuna raamatu sisu on sügav ja paneb pikemalt mõtlema olulise üle. Lühidalt kokkuvõtteks: ühel heal päeval taipas peategelane, kes elas täiesti tavalist elu, et ta oli ikkagi rahulolematu. Mida ta siis ette võttis ning milliseks tema elu kujunes, saab igaüks juba soovi korral ise lugeda.

Autor kutsub tulema vaikusse, eemalduma pidevast infomürast, et kuulda ja kuulatada...


Tsitaate raamatust:

„On väliselt edukaid inimesi, kes on jõukad, kellel on võim ja kuulsus – neil on kõik, mida maailmas õnne aluseks peetakse. Kuid sellele vaatamata on nad maailma kõige õnnetumad inimesed, kes sageli lõpetavad oma elu, sooritades sügavas narkouimas enesetapu.“ (lk 14)

„Tühisus on tühjus, miraaž, miski, mida ei saa kunagi käes hoida. Ma olin taga ajanud tühisust, seda ameerika müüti...“ ( lk 19)

„Ma olen veetnud kaua aega oma elust, otsides oma tahtmist ja tehes ennast õnnelikuks. Ma võin teile öelda, et see oli haletsusväärne eksisteerimine! Kui me ei alista oma egot, ei lase vanal, lihalikul loomusel surra, tekib meis konflikt ning rahulolematus eluga ning see puudutab ka teisi meie ümber.“ (lk 123)

J. Hohnberger koos Tim ja Julie Canutesoniga
                       "Kutse vaikusse"



Raamatupoe lehel olev tutvustus:

Peamiselt keskendub raamat üleskutsele muuta südant ja oma elu fookust. Kindlasti ei sobi kõigile meist maal elamine ja see ei olegi autori eesmärk. See raamat kutsub meid üle vaatama prioriteete oma elus, see paneb meid analüüsima, kuidas leida üha kiirenevas maailmas üks vaikne paik ja rahulik aeg... 


Raamatu sisu ümber jutustama ei hakka, kuna võiks ikkagi ise läbi lugeda, et mõista, mida ja millest autor räägib. Ei usu, et piisaks vaid ühekordsest lugemisest, kuna raamatu sisu on sügav ja paneb pikemalt mõtlema olulise üle. Lühidalt kokkuvõtteks: ühel heal päeval taipas peategelane, kes elas täiesti tavalist elu, et ta oli ikkagi rahulolematu. Mida ta siis ette võttis ning milliseks tema elu kujunes, saab igaüks juba soovi korral ise lugeda.

Autor kutsub tulema vaikusse, eemalduma pidevast infomürast, et kuulda ja kuulatada...


Tsitaate raamatust: 

„Ma tundsin, kuidas pinge, mida olin kogu aeg endaga kaasas kandnud, justkui valgus minust välja ja selle asemele tulid rahu ja vaikuse alged.“ (lk 22)

„Paljude inimeste jaoks näib teistest erinev olemine suurima kuriteona. Maailm on seadnud normaalse käitumise standardid, mis ei põhine ei loogikal ega tervel mõistusel, vaid on pelgalt kirjamentaliteedi tulemus. Kui kõik seda teevad, siis järelikult peab see õige olema. (lk 89)

„Abi leidmiseks peame oma mugavustsoonist välja tulema.“ (lk 155)

„Ma soovin südamest, et ka sina võiksid maitsta rahu oma elus. Ma usun, et see on ka sinu südame igatsus. Oled sa nõus seda vastu võtma? Oled sa nõus riskima, et seda saavutada? Kas tuled vaikusse?“ ( lk 170)






Susanna Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub"


Varrak, 2001, 142 lk

Raamatupoe lehel olev tutvustus:
Loo jutustajaks on vanem naine, kes otsustab enne oma surma kirjutada päevikulaadse kirja oma tütretütrele. Selles kirjas kirjeldab ta oma enesesalgamist ja ütlematajätmisi täis elu, lootes, et tütretütar suudab kunagi majja värsket tuuleõhku tuua. "Meid ei rõhu mitte see, et me surnutest puudust tunneme," ütleb ta oma kirjas, "vaid meie ja nende vahel ütlemata jäänud sõnad." Ta vaatleb kirjas lähedalt, valehäbita ja ilustamata mitme põlvkonna naiste elusid, jutustab oma lugu ja ärgitab tütretütart samasugusele rännakule: rännakule iseenda otsingul.




Mulle raamat meeldis! Vanaema kirjad  oma lapselapsele on elulised ja õpetlikud. Vana naine räägib elust, otse ja ilustamata. Ta kirjeldab suhteid oma vanematega, samuti ka oma mehe ja lapsega. Raamatusse on veel  sisse toodud  valus eneseleidmise teema. Vanaema selgitab ka iseendasse pikalt süüvimise ohtudest ja sellest sõltuvussegi jäämisest. Tema täiskasvanud tütar käis 10 a psühhoanalüütiku juures. Lõppkokkuvõttes  elas tütar ikkagi hirmudes, otsides nö igast unenäost seletust ning urgitses sõltuvuslikult oma minevikus. Tütar paistis kaevuvat oma minevikku,  justkui otsides oma vanemate näol süüdlasi, et miks temast  just niisugune inimene on saanud.  Oma minevikus urgitsemine teda aga kahjuks ei aidanud.

Lugesin esmakordselt raamatu läbi juba u 11 a tagasi. Loost jäi kõlama sügavus, nii et nüüd võtsin uuesti lugemise ette. Tõsine ja hea raamat!



 Tsitaate välja tuua oli väga raske, kuna palju oleks tahtnud välja kirjutada. Mõningaid neist:


„Igaüks võtab oma näited sellest maailmast, mida ta kõige paremini tunneb.“ (lk 15)

„Kahjuks aga pole me seebimulli sees õnnelikult õhus hõljuvad olendid.“  (lk 21)

„Korratus häiris mind rohkem, kui miski muu. Mu sisemuses puudus keskpunkt, nii ei sallinud ma sugugi, kui nägin endast väljaspool seda, mis oli mu sisemuses.“ (lk 24)

„Muutused kuhjuvad varjus, tasakesi, ja siis korraga plahvatavad. Ühtäkki murrab üks inimene ringist välja, otsustab olla teistsugune.“ (lk 37)

pühapäev, 12. märts 2017




Pisikese naerupalliga ühe päeva kaupa

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Kodutohter mai 2016


Tiina Rohtmets on tubli ja hakkaja ema, kes kasvatab raske puudega last.
Tiina ei pea ennast usklikuks inimeseks, ent mõnikord talle siiski tundub, nagu oleks olemas miskit meist kõrgemat.
"Vahel olen isegi palvetanud ning tundnud, et sellest on kasu."

neljapäev, 9. märts 2017




Räppimine - tee paranemisele

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Kodutohter
Detsember 2016



Joosep Vau (27) räägib insuldist, mis tabas teda 17-aastaselt.

Hea ja halva võitlus

Haiglavoodis lebades nägi Joosep järgmist und: „Ma nägin, et oli nagu hea ja halb pool, ja siis need võitlesid omavahel. Terve öö nägin unes sõda. Hommikul ärgates nägin, et võitjaks osutus hea pool. Siis kuulsin ka arstidelt, et jään elama.“ 


teisipäev, 7. märts 2017





Kõik tuleb õigel ajal

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Kodutohter 
August/2016


Raili Randmaa töötab koolis abiõpetajana, abistades nägemispuudega last. 

Lisaks jagub teda veel ka Valkla babtistikogudusse, kus tema abikaasa on pastoriks. Raili lööb kaasa kogudusetöös ja tegeleb ka lastega pühapäevakoolis.   
Raili usub, et murede puhul on lahendused olemas-tulemas omal õigel ajal!

esmaspäev, 6. märts 2017



"Saviga tegelemine on nagu teraapia"

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Kodutohter
Veebruar/2017


Marju Reismaa räägib polüartriidist. 

Lisaks veel sellestki, kuidas leidis oma ellu uue kire - keraamika.
Rasketel hetkedel on Marju saanud abi kirikust, kus teenib vabatahtlikuna.
“Olen teistele toeks, kuidas aga oskan. Inimeses, kes on abi saanud, tekib sisemine vajadus ka teisi abistada. Nii ka minul," räägib Marju.