teisipäev, 20. juuni 2017




"Kõik saab korda, emme!"


Ilmunud ajakirjas Kodutohter juuni 2017.
Tekst: Maria Lepmaa

Elo Saar räägib oma tütrest Greete-Liisist (11), kel diagnoositi kaks aastat aastat tagasi leukeemia ehk verevähk.
“Algus oli väga raske. Õnneks võttis tütar seda üpris lihtsalt, lohutas hoopis mind," räägib Elo.

esmaspäev, 22. mai 2017

VAIMU VÄHK

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine mai 2017


Depressioon on meeleoluhäire
Meeleoluhäire kujuneb järk-järgult pika aja jooksul ja mitmete tegurite koosmõjul. Depressiooni põhitunnus on vähemalt kaks nädalat kestev rusutud meeleolu. Kaob elurõõm ja huvi ümbritseva vastu, väheneb eluenergia. Iga tegevus tundub raske ja kurnav. Valdav on väsimustunne. Sageli kaasnevad kehalised häired (unetus, isutus, kaalukaotus jt). Allikas: kliinik.ee


"Depressioon ei ole moehaigus, nagu räägitakse, pigem vaimu vähk,” kinnitab näitleja ja lavastaja Margus Oopkaup (58) oma kogemuste põhjal.


“Haigusega ei kaasne üksnes meeleolulangus, vaid ka psüühika ja füüsise halvamine. Haigestumiseks piisab rahulolematusest enese ja ümbritseva maailmaga. Depressioon hiilib ligi salakavalalt – muserdava haiguse algstaadiumis ei pruugi aru saadagi, et oled raskesse ja hävitavasse haigusesse jäänud,” räägib Margus.

Tema sõnul on depressioon tühjus. “Minu jaoks kadus nagu kogu maailm, nii mõtted kui ka tunded. Kadus ajataju. Piinas unetus. Voodis pikali olla eriti ei saanud, sest hakkas halb. Tekkis pidev minestustunne. Istusin köögis tugitoolis poolpikali asendis, jalad köögilaua peal. Paksud kardinad olid akende ees, kuna valgus häiris kohutavalt. Silmad olid kinni, ei suutnud neid lahti hoida. Telekas mängis, aga ma ei vaadanud ega kuulanud midagi. Vajalik oli ainult heli, et oleks mingisugune müra toas. Üksnes vegeteerisin tugitoolis ega teadnud, kas on päev või öö.”

Kurnav jõuetus

Margust vaevasid väsimus ja jõuetus. Ta räägib, et isegi WCsse roomas ta neljakäpukil. Üritades püsti tõusta, tabas teda kohe minestustunne. “Vahel minestasingi. Kui see tunne tuli, kukkusin põrandale selili. Hiljem, kui ennast püsti ajasin ja paar sammu teha püüdsin, nägin, kuidas roheline põrandavaip justkui kargas näkku. Kukkusin koridoripõrandale ja kaotasin teadvuse. Uuesti teadvusele tulles lamasin tunde põrandal ühes asendis. Ei suutnud isegi väikest näppu liigutada. Lõpuks võtsin olematu jõu kokku ja roomasin jälle tugitooli.”

Margus nimetab seesugust vegeteerimist “ämber peas tundeks”. “Tavaliselt me ju mõtleme kogu aeg. Aju töötab vahetpidamata. Depressiooniga kaasnes tunne, nagu oleks mõtlemine lõppenud. Peas valitses täielik tühjus. Vahel tulid enesehaletsushood. Nutsin kohe suure häälega. Tekkisid väärtusetuse-, mõttetuse- ja tühisusetunne, mis viisid mõtted suitsiidile. Võtsingi suure koguse rahusteid ja unerohtu, et nii vaikselt siitilmast lahkuda. Jäin magama ja magasin üle hulga aja väga kaua. Ärkasin siiski üles ja siis oli piinlik, et enesetappu üritasin. Teine kord mõtlesin end keldris üles puua. Läksin kindla mõtte ja teadmisega keldrisse, siis selgus aga, et keegi oli vahepeal minu keldriboksi sisse murdnud ja köie ära varastanud. Siis naersin ja mõistsin, et mul ei õnnestu end ära tappa. Rohkem mul selliseid mõtteid ei tulnud.”

Margust vaevas ka isutus. “Ma ei söönud järjest mitu päeva. Alguses ei tahtnud, hiljem läks lihtsalt meelest ära. Mõistsin, et kui üldse ei söö, jään üha jõuetumaks. Kogusin kauplusesse minekuks kodus paar tundi jõudu. Juhtus nii, et panin end küll riidesse, ent kui vajutasin ukselinki, sain aru, et seekord jääb minek ära. Helistasin naabrimehele, kes mulle veidi süüa tõi. Tavaliselt sõin grillliha, ühest tükist piisas kaheks päevaks. Kui ise poodi läksin, siis tekkisid koordinatsiooni- ja tasakaaluhäired. Tuikusin, nagu olnuksin purjus, ja kui tahtsin minna otse, siis jalad viisid teise suunda. Kassajärjekord oli omaette katsumus. Võtsin alati poekäru ja rippusin selle küljes. Vahel hakkas järjekorras seistes nii halb, et jooksin poest välja, vajusin seina äärde ja toit jäigi kärusse. Tekkis lootusetuse tunne.”

Depressioon ei halva üksnes psüühikat, vaid kogu keha, sellega võib kaasneda teisigi haigusi. “Mind tabas paranematu haigus – reumatoidartriit. Mul tekkis jalga jube valu, nii et palusin maja ees seisval suvalisel autojuhil mind EMOsse viia. Seal anusin, et jalg otsast võetaks, kuna valu oli väljakannatamatu. Jalg jäeti alles, suunati reumatoloogi juurde. Valu vastu sain hormoonravi, mis aga sõi ära mu puusa- ja õlaliigesed. Nüüdseks on mul mõlemad puusad ja vasak õlg endoproteesitud – titaanist. Parema õla endoproteesimine ootab veel ees. Hormoonravi lõi segamini ka ainevahetuse. Kehakaal suurenes väga lühikese ajaga 59 kilolt 112 kilole. Nüüdseks olen tasapisi 27 kilo maha võtnud.”

Eemale jäänud

Margus on praeguseks depressiooni põdenud 17 aastat. Ta ütleb, et tänu pikaajalisele ravile on tema tervis paranenud. Kahjuks aga on haigus muutunud krooniliseks, andes pidevalt tunda. “Minust kirjutatakse meedias kui endisest näitlejast. Pärast haigestumist ja teatrist lahkumist ei võtnud minuga enam ühendust ükski sõber ega tuttav. Olin maha kantud. Kui keegi kogemata helistas ja sai teada, et olen haige, siis oli jutul kiire lõpp. Kuid olen ju elus ning tegus näitleja ja lavastaja... Olin igasugusest tööst peaaegu 15 aastat eemal. Mängisin küll paaris teleseriaalis ja ühes filmis. Võimekuse piires juhendasin ka Pärnu haigla psühhiaatriakliiniku päevakeskuse näiteringi, mida teen siiani. Proove teeme nii, nagu tervis lubab. Sunnitud lahkumine teatrist aastal 2000 oligi depressiooni üks peamisi põhjusi. Viibisin sageli haiglaravil, aga ravi mõju läks kiiresti üle. Vahepeal sain korraks jälle jõudu juurde. Juhendan nelja näiteringi ja olen kaks aastat tegelenud ka näitlemisega. Tööd saan teha kõige rohkem poolteist tundi, siis väsin ära ja terve päev on minu jaoks läbi.”

Näitering ja looming 

Aastal 2015 tuli puuetega inimeste konverentsil jutuks, et Pärnu Pimedate Ühingus mängitakse üksnes kabet ja käib koos naisansambel. Margus pakkus välja, et võiks teha näiteringi. Nii läkski. Juba teist aastat loevad nad jõululuuletusi ja mängivad etendusi. Käiakse ka vabariiklikul puuetega inimeste kultuurifestivalil Tartus Vanemuise teatris ja Pärnumaa puuetega inimeste kultuurifestivalil-messil Pärnus Endla teatris. Margus kuulub ka festivali organiseerijate hulka.

“5. novembril 2015 kanti Tartu maakohtu otsuse alusel registrisse MTÜ Pärnu Invateater OOP. Selle teatri asutaja, lavastaja ja juht olen mina.Lisaks sellele olen Pärnu Raeküla Rahva Teatri lavastaja, Lottemaal näitleja ja teen vahel kaasa mõnes teleseriaalis. Kõikidele näitetruppidele kirjutan ise näidendeid, arvestades näitlejate võimete ja eripäradega.”

Margusel on ilmunud kaks luulekogu, üks luuleplaat pimedatele ja vaegnägijatele ning kolm näidendikogumikku. Kirjastusega käivad Marguse sõnul läbirääkimised veel kolme näidendikogumiku ja lasteraamatu avaldamiseks.

“Eelkirjutatu põhjal võib lausa tunduda, et olengi väga töökas, terve ja elurõõmus hing. Tegelikult vajun pärast iga proovi, juba enne kojujõudmist lihtsalt ära. Kodus tihtipeale kukun kokku ega tea järgnevast päevast eriti midagi. Olen siis lihtsalt vegeteeriv elav laip. Kaua nõnda jaksan, ei tea.”

Teistel depressiooni põdejatel soovitab Margus oma haigust teadvustada. “Tuleb tunded ja mõtted läbi analüüsida ning jõuda negatiivsete tunnete algpõhjusteni. Arvan, et see aitab haigusseisundist välja tulla.”






neljapäev, 20. aprill 2017



Südames päikesepoiss Josten

Ilmunud ajakirjas Kodutohter aprill 2017.
Tekst: Maria Lepmaa


Ülle Vallistu kasvatab koos abikaasaga kahte last. Ühel neist, Jostenil (2,9), on raske puue.
"Meie südameis on usk ja lootus, et kunagi hakkab meie päikesepoiss Josten ka kõndima," sõnab ema Ülle. 

kolmapäev, 12. aprill 2017





Ilmunud ajakirjas Kodutohter juuli 2016

Tekst: Maria Lepmaa




Margit Peterson "Petu"

Hea Tegu, 2016, 40 lk

Illustratsioonid: Signe Lauk



Margit saatis mulle oma raamatu "Petu". Oleme Margitiga omavahel raamatuid vahetanud.

"Petu" on vahva lasteraamat. Raamatu tagakaanel on märgitud, et tegevusi on kirjeldatud suurel määral autori lapsepõlve ainetel. Huvitav oli lugeda lapse mõttemaailmast ja seiklustest. Meeldis, et lugu oli armsalt ja südamlikult kirja pandud. Raamatust puudus vägivald, plusspunktid selle eest! Igati tore lugemine lastele, mida julgeks soovitada.

Minu jaoks oli raamatus "Petu" palju äratundmist mu raamatuga "Kuu, räägi minuga". See üllatas positiivselt! Näiteks, tegelase Petu parim sõber oli Vana Kask, kellega Petu armastas rääkida. Minu raamatus tegelane Maarja suhtles meeleldi aga Kuuga. Tundub, et see ongi lastele omane otsida endale vahvaid kaaslasi, kellega suhelda. Igatsevad ju lapsed väga, et neid mõistetaks ning kui ei suuda seda teha nende lähedased, otsivad nad oma salamaailma, milles elada. Veel leidis Petu pööningult Piibli, mida hakkas lugema. Samuti leidis ka raamatus "Kuu, räägi minuga" tegelane Maarja pööningult Piibli, mida usinasti luges.

Meeldis ka, et Petule oli tema vanaema rääkinud Jumalast. Petut huvitasid memme jutud, ent ta ei teadnud, kuidas Jumalaga kontakti saada. Ta arvas, et Jumal on üks Suur Mees taevas.

Veel läks hinge vahva poemüüja, kes andis Petule tasuta uue limpsi, kui lapsel enda ostetud pudel kildudeks maha kukkus. Armas!





Tsitaate raamatust:

"Ja korraga see kisa, see raamidesse surumine. Petu oli juba lapsena isiksus, kes ei kannatanud keelde ega käske." (lk 5)

Petule meeldis alatihti olla oma maailmas. Selleks leidis ta paiga, kus üksi olla. Kus suhelda oma sopaloikude, puude ja põõsastega."  (lk 21)

"Memm oli Petule palju Jumalast rääkinud. Kuidas Jumal suudab aidata, ravida ja teha imesid. Ka pimedad nägijateks muuta ja veel mingist kümnest käsust, millest Petu kuidagi aru ei saanud." (lk 17)
 


pühapäev, 26. märts 2017




"Usun paremasse tulevikku!"

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Kodutohter märts 2017


Maiu Maasi räägib haigusest, millega  elanud üle 15 aasta. Raskustest hoolimata on ta õppinud igapäevaelus toime tulema.

"Pidin end pidevalt meelestama positiivse hoiakuga, et kõik läheb ikkagi hästi... Minus on tahe olla tubli. Usun paremasse tulevikku!" räägib Maiu.

esmaspäev, 20. märts 2017




Heli Künnapas "Tristan"

Tänapäev, 2014, 224 lk


Tegemist on noorteromaaniga. 11. klassi õpilane Miia jääb ootamatult rasedaks. Autor kirjeldab noore tüdruku hingevalu. 

Vanemad sundisid tüdrukut aborti tegema, samuti ka Miia poiss, kes oli lapse isa. Tüdruk plaanitseski aborti teha, kuna pidi end lapsesaamiseks nõnda nooreks. Kogu pikk elu veel ees, mõtles ta. Miial oli unistus hea haridus omandada ja kunagi advokaadina tööle hakata. Veel meeldis talle tohutult tantsida, millega ta koolis tegeleski. Last saades aga kartis ta oma unistused hävitada. 

Kindlameelselt läks ta arsti juurde aega abordiks kinni panema. Ultrahelis aga oma tillukest last nähes ja tema südamelööke kuulates, murdus Miias miski. Ta lihtsalt ei suutnud. Miia taipas, et tema sees polnud mingi "asi", vaid elus inimene. 

Miia otsustas lapse sünnitada. See tegi aga tema elu tohutult raskeks, kuna Miia vanemad ega ka lapse isa polnud sugugi otsusega nõus. Miia elu tehti pidevalt keeruliseks nii kodus kui ka koolis. Lõpuks kolis Miia koos lapsega vanaema juurde ning elu hakkas vaikselt taas ülespoole minema.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Rasketel aegadel antakse inimesele jõud, millest tal varem aimugi ei pruukinud olla. Mulle raamat meeldis, nagu kõik Heli Künnapase raamatud siiani on meeldinud. Ainus, mis natuke häiris oli alkoholi pruukimine raseduse ajal. Miia ei teinud seda küll palju - kahel korral, ent siiski oli see häiriv. Huvitav lugemine!  



Tsitaate romaanist:

"Perekond peaks olema see tükike maailmast, mis jääb alati püsima, ükskõik, mis maailmas sünnib." (lk 58)

"Me kõik oleme üksi. Mõnikord ainult jääb petlik mulje, et inimesed meie ümber on meie jaoks olemas. Parem on mitte sellest muljest ennast petta lasta." (lk 73)

laupäev, 18. märts 2017


J. Hohnberger koos Tim ja Julie Canutesoniga
            "Põgenemine Jumala juurde"

Iva, 2005, 184 lk

Raamatupoe lehel olev tutvustus:

Jim ja Sally Hohnberger olid noored ja haritud, nad olid eduka äri, kauni kodu ja kallite autode omanikud ning neil oli kirikus väga hea maine. Kuid edukuse pealispinna all täitis Jimi elu pidev hõivatus, kohustuste surve ja stress. Ta abielusuhe oli kaotanud värskuse, ta kristlik kogemus oli pinnapealne ning ta ei tundnud oma laste mõttemaailma.



Esmalt lugesin läbi samade autorite raamatu „Kutse vaikusse“, mis mulle väga meeldis, seega otsustasin läbi lugeda ka „Põgenemine Jumala juurde“.

Raamatu sisu ümber jutustama ei hakka, kuna võiks ikkagi ise läbi lugeda, et mõista, mida ja millest autor räägib. Ei usu, et piisaks vaid ühekordsest lugemisest, kuna raamatu sisu on sügav ja paneb pikemalt mõtlema olulise üle. Lühidalt kokkuvõtteks: ühel heal päeval taipas peategelane, kes elas täiesti tavalist elu, et ta oli ikkagi rahulolematu. Mida ta siis ette võttis ning milliseks tema elu kujunes, saab igaüks juba soovi korral ise lugeda.

Autor kutsub tulema vaikusse, eemalduma pidevast infomürast, et kuulda ja kuulatada...


Tsitaate raamatust:

„On väliselt edukaid inimesi, kes on jõukad, kellel on võim ja kuulsus – neil on kõik, mida maailmas õnne aluseks peetakse. Kuid sellele vaatamata on nad maailma kõige õnnetumad inimesed, kes sageli lõpetavad oma elu, sooritades sügavas narkouimas enesetapu.“ (lk 14)

„Tühisus on tühjus, miraaž, miski, mida ei saa kunagi käes hoida. Ma olin taga ajanud tühisust, seda ameerika müüti...“ ( lk 19)

„Ma olen veetnud kaua aega oma elust, otsides oma tahtmist ja tehes ennast õnnelikuks. Ma võin teile öelda, et see oli haletsusväärne eksisteerimine! Kui me ei alista oma egot, ei lase vanal, lihalikul loomusel surra, tekib meis konflikt ning rahulolematus eluga ning see puudutab ka teisi meie ümber.“ (lk 123)

J. Hohnberger koos Tim ja Julie Canutesoniga
                       "Kutse vaikusse"



Raamatupoe lehel olev tutvustus:

Peamiselt keskendub raamat üleskutsele muuta südant ja oma elu fookust. Kindlasti ei sobi kõigile meist maal elamine ja see ei olegi autori eesmärk. See raamat kutsub meid üle vaatama prioriteete oma elus, see paneb meid analüüsima, kuidas leida üha kiirenevas maailmas üks vaikne paik ja rahulik aeg... 


Raamatu sisu ümber jutustama ei hakka, kuna võiks ikkagi ise läbi lugeda, et mõista, mida ja millest autor räägib. Ei usu, et piisaks vaid ühekordsest lugemisest, kuna raamatu sisu on sügav ja paneb pikemalt mõtlema olulise üle. Lühidalt kokkuvõtteks: ühel heal päeval taipas peategelane, kes elas täiesti tavalist elu, et ta oli ikkagi rahulolematu. Mida ta siis ette võttis ning milliseks tema elu kujunes, saab igaüks juba soovi korral ise lugeda.

Autor kutsub tulema vaikusse, eemalduma pidevast infomürast, et kuulda ja kuulatada...


Tsitaate raamatust: 

„Ma tundsin, kuidas pinge, mida olin kogu aeg endaga kaasas kandnud, justkui valgus minust välja ja selle asemele tulid rahu ja vaikuse alged.“ (lk 22)

„Paljude inimeste jaoks näib teistest erinev olemine suurima kuriteona. Maailm on seadnud normaalse käitumise standardid, mis ei põhine ei loogikal ega tervel mõistusel, vaid on pelgalt kirjamentaliteedi tulemus. Kui kõik seda teevad, siis järelikult peab see õige olema. (lk 89)

„Abi leidmiseks peame oma mugavustsoonist välja tulema.“ (lk 155)

„Ma soovin südamest, et ka sina võiksid maitsta rahu oma elus. Ma usun, et see on ka sinu südame igatsus. Oled sa nõus seda vastu võtma? Oled sa nõus riskima, et seda saavutada? Kas tuled vaikusse?“ ( lk 170)






Susanna Tamaro "Mine, kuhu süda sind kutsub"


Varrak, 2001, 142 lk

Raamatupoe lehel olev tutvustus:
Loo jutustajaks on vanem naine, kes otsustab enne oma surma kirjutada päevikulaadse kirja oma tütretütrele. Selles kirjas kirjeldab ta oma enesesalgamist ja ütlematajätmisi täis elu, lootes, et tütretütar suudab kunagi majja värsket tuuleõhku tuua. "Meid ei rõhu mitte see, et me surnutest puudust tunneme," ütleb ta oma kirjas, "vaid meie ja nende vahel ütlemata jäänud sõnad." Ta vaatleb kirjas lähedalt, valehäbita ja ilustamata mitme põlvkonna naiste elusid, jutustab oma lugu ja ärgitab tütretütart samasugusele rännakule: rännakule iseenda otsingul.




Mulle raamat meeldis! Vanaema kirjad  oma lapselapsele on elulised ja õpetlikud. Vana naine räägib elust, otse ja ilustamata. Ta kirjeldab suhteid oma vanematega, samuti ka oma mehe ja lapsega. Raamatusse on veel  sisse toodud  valus eneseleidmise teema. Vanaema selgitab ka iseendasse pikalt süüvimise ohtudest ja sellest sõltuvussegi jäämisest. Tema täiskasvanud tütar käis 10 a psühhoanalüütiku juures. Lõppkokkuvõttes  elas tütar ikkagi hirmudes, otsides nö igast unenäost seletust ning urgitses sõltuvuslikult oma minevikus. Tütar paistis kaevuvat oma minevikku,  justkui otsides oma vanemate näol süüdlasi, et miks temast  just niisugune inimene on saanud.  Oma minevikus urgitsemine teda aga kahjuks ei aidanud.

Lugesin esmakordselt raamatu läbi juba u 11 a tagasi. Loost jäi kõlama sügavus, nii et nüüd võtsin uuesti lugemise ette. Tõsine ja hea raamat!



 Tsitaate välja tuua oli väga raske, kuna palju oleks tahtnud välja kirjutada. Mõningaid neist:


„Igaüks võtab oma näited sellest maailmast, mida ta kõige paremini tunneb.“ (lk 15)

„Kahjuks aga pole me seebimulli sees õnnelikult õhus hõljuvad olendid.“  (lk 21)

„Korratus häiris mind rohkem, kui miski muu. Mu sisemuses puudus keskpunkt, nii ei sallinud ma sugugi, kui nägin endast väljaspool seda, mis oli mu sisemuses.“ (lk 24)

„Muutused kuhjuvad varjus, tasakesi, ja siis korraga plahvatavad. Ühtäkki murrab üks inimene ringist välja, otsustab olla teistsugune.“ (lk 37)

pühapäev, 12. märts 2017




Pisikese naerupalliga ühe päeva kaupa

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Kodutohter mai 2016


Tiina Rohtmets on tubli ja hakkaja ema, kes kasvatab raske puudega last.
Tiina ei pea ennast usklikuks inimeseks, ent mõnikord talle siiski tundub, nagu oleks olemas miskit meist kõrgemat.
"Vahel olen isegi palvetanud ning tundnud, et sellest on kasu."

neljapäev, 9. märts 2017




Räppimine - tee paranemisele

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Kodutohter
Detsember 2016



Joosep Vau (27) räägib insuldist, mis tabas teda 17-aastaselt.

Hea ja halva võitlus

Haiglavoodis lebades nägi Joosep järgmist und: „Ma nägin, et oli nagu hea ja halb pool, ja siis need võitlesid omavahel. Terve öö nägin unes sõda. Hommikul ärgates nägin, et võitjaks osutus hea pool. Siis kuulsin ka arstidelt, et jään elama.“ 


teisipäev, 7. märts 2017





Kõik tuleb õigel ajal

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Kodutohter 
August/2016


Raili Randmaa töötab koolis abiõpetajana, abistades nägemispuudega last. 

Lisaks jagub teda veel ka Valkla babtistikogudusse, kus tema abikaasa on pastoriks. Raili lööb kaasa kogudusetöös ja tegeleb ka lastega pühapäevakoolis.   
Raili usub, et murede puhul on lahendused olemas-tulemas omal õigel ajal!

esmaspäev, 6. märts 2017



"Saviga tegelemine on nagu teraapia"

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Kodutohter
Veebruar/2017


Marju Reismaa räägib polüartriidist. 

Lisaks veel sellestki, kuidas leidis oma ellu uue kire - keraamika.
Rasketel hetkedel on Marju saanud abi kirikust, kus teenib vabatahtlikuna.
“Olen teistele toeks, kuidas aga oskan. Inimeses, kes on abi saanud, tekib sisemine vajadus ka teisi abistada. Nii ka minul," räägib Marju.





Jõud lapse naeratusest

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Kodutohter
November/2016



Helen Variksoo kasvatab Wolf-Hirschhorn sündroomiga last.
 
"Mul on südamel öelda lugejatele, et palun olge puuetega inimestega tolerantsemad, kuna me ju keegi ei tea kunagi, millistes olukordades peame hakkama põetama puudega pereliiget või oleme sunnitud ise elama puudega!“ räägib Helen.

neljapäev, 2. märts 2017






Ketlin Priilinn "Igavesti sõbrad"

Tänapev, 2012, 182 lk

Raamatu tagakaanel olev tutvustus:

Noorsooromaani peategelane on 12-aastase Stella, kelle ema on pärast rasket autoõnnetust sügavas depressioonis – ta ei suuda leppida oma invaliidsusega ega oska eluga edasi minna. Stellal tuleb üksinda hakkama saada nii masenduses ema kui ka segaduses kasuisaga. Kogu kodune majapidamine ja ka väikese õe kantseldamine on järsku üksnes tema kaelas. Kõige hullem on aga see, et Stellal pole ainsatki sõpra, kellega oma muresid jagada. Siis aga tutvub ta internetifoorumis Saaraga, omavanuse särtsaka tüdrukuga, kelle hädad on samuti tingitud emast. Kuid need hädad on sootuks teist laadi ja Stellal pole neid sugugi kerge mõista. 

Tunnistan ausalt, et vahepeal jätsin mõningaid kohti vahele, kuna kohati lugu minu jaoks  venis. Teema oli aga tõsine - depressioon. Stella ema jäi liiklusõnnetuse tagajärjel poolest jalast altpoolt põlve ilma ega suutnud kuidagi sellega leppida. Tema elukvaliteet langes järsult, enam ei saanud tööl käia ega üldse lastega koos midagi toredat ette võtta. Vähemalt nii ta ise valis, et lihtsalt ei saa midagi teha. Emale soovitati küll, et võimalik protees panna, et liikuda saaks ise, mitte vaid üksnes karkudega. Ema valis aga kahjuks masenduse ja olesklemise.

Stella ema depressiooni kirjeldused meenutasid mulle kohati Margus Karu romaani  "Nullpunkt", kus samuti emal oli raske depressioon ning kogu pere selle tõttu kannatas. Nii ka Ketlini romaanis. Kahju lastest, kes peavad varakult täiskasvanuks saama, kuna vanemad ei saa oma eludega hakkama. Jäävad nõnda ju kõik kodused ülesanded laste kanda, kuna depressioonis vaevlev inimene ei suuda või ei taha midagi teha.

Stellal oli ka sõbranna Saara, kelle ema oli tütre hilises eas ilmale toonud. Saara ema oli vastupidiselt Stella emale, kes midagi tütrega koos ei suutnud teha just selline hakkaja – tema ihkas vägagi tütrega koos palju aega veeta. Tütar aga soovis seltsida rohkem oma sõpradega. Saara ema oli valus näide sellest, mis võib juhtuda, kui vaid üksnes oma lastele elada. Laste sirgudes  leiavd võsukesed omale enda elu ning vanemad võivad seetõttu end eemaletõugatuna tunda. Nii ka Saara ema puhul. Pidevalt oli ta mures, et tütar temaga enam koos midagi toredat teha ei soovi. Emal meest polnud, samuti paistis tal endal ka vähe sõpru olevat.

Tohutult meeldis mulle Stella suur lugemishuvi. Koolis vahetundides ta pidevalt luges ja ka kodus luges palju. Kuigi paljud klassikaaslased norisisid tüdrukut seepeale nohikuks, ei loobunud Stella oma hobist. Tüdrukul oli unistus – saada kirjanikuks! Stella oli julge, kuna suutis jääda iseendaks, mitte ei läinud kambavaimuga kaasa. Ka peol, kus ta koos sõpradega käis, julges ta keelduda halbadest ahvatlustest. Stella jäi ikka iseendaks! Tubli tüdruk!

Kokkuvõttes hea ja õpetlik raamat noortele!


Tsitaate romaanist:

„Ma tahaksin ise ka kunagi kirjanikuks saada, sellepärast ongi nii põnev saada teada kirjanike eludest ja sellest, millised on nende kõige paremad ja kuulsamad raamatud. Mulle oleks meeldinud, kui oleksime kirjandustundides rohkem rääkinud raamatutest – sellest, mida keegi on viimasel ajal lugenud ja mis on lemmikraamatud jne.“ (lk 18)

„Saara ei oska oma ema hinnata. Oleks ta minu olukorras, alles siis saaks ta ehk aru, milline väärtus see on, kui su ema on terve ja normaalne.“ (lk 89)

teisipäev, 28. veebruar 2017



Heli Künnapas "Mu koju tood sa"

Heli Kirjastus, 2017, 116 lk

Sarja: "Mõni õhtu romantikat" teine raamat.

Olen nüüdseks mitmeid Heli romaane lugenud, kõik väga meeldivad mulle. Heli romaanides on elutarkust, soojust, lihtsust ja sügavat inimesetundmist. Autor kutsub lugejat mõtlema olulise üle elus.

Lühiromaanis „Mu koju tood sa“ on autor kirjeldanud vaimse vägivalla teemat. Mind puudutas valusalt türannist pereisa, kelle ümber kogu perekond kikivarvul käis, et isa mitte mingil juhul ärritada. Ükskõik, mida teised isa ümber tegid või ei teinud, ikka ja alati olid nad kõiges süüdi. Pidev hirm isa ja mehe ees  sundis pereliikmeid hoidma end tagaplaanile ja enda emotsioone maha suruma. Ema pigistas silmad kinni ega suutnud laste kaitseks välja astuda, kartes meest ja kodust ilmajäämist. Perepoeg elas aga oma kodus tekkinud pingeid välja koolis, olles sõnakuulmatu ja vastuhakkaja. Poiss oli nö õpetajate „tüütus“, ent keegi ei vaevunud isegi välja uurima, mis lapse hinges päriselt toimus. Õnneks leidus siiski üks tore õpetaja (romaani peategelane), kes käis poisi kodus ja otsustas teda aitama hakata. Romaani lõpp oli meeldivalt positiivne, oleks ainult ka elus seesuguseid õnnelikke lõppe rohkem!

Veel oli romaanis lühidalt kirjeldatud peategelase suhet ühe meesterahvaga, ent see jäi minu jaoks kuidagi varju ja ebaoluliseks. Põhisõnumina kajas mulle siiski just vaimne vägivald ja mida selle suhtes ette võtta.



Tsitaate romaanist:

„Seda õppisin küll, et kui on minevikus ütlemata jäänud midagi, mis vaevab, siis sellest tasub küll lahti saada.“ (lk 23)

„Naise käitumine ja selgitused on klassikalised sõltlase kaasabilise selgitused. Kõik saavad probleemist aru, aga eitatakse selle olemasolu.“ (lk 54)

„... poisil puudus kodus igasugune mõistmine ja tugi. Tal polnud ka ühtegi teist inimest, ega kohta kuhu oma muredega minna. Nii elaski Silver ennast välja koolis ja tänavatel ning tekitas kogu aeg pahandusi.“ (lk 68)

„Seda näed sa kindlasti elus veel, et inimesed ei näe enda osalust probleemides, vaid süüdistavad teisi. Nii on kõige lihtsam, sest siis ei pea ise endas ja oma käitumises midagi muutma. Saab rahulikult samamoodi edasi käituda ja öelda, et kõik teised on süüdi.“ (lk79)
TÖÖL PUUDEST HOOLIMATA

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine
Veebruar/2017



Eestis elab üle 130 000 puudega inimese. Tööealistest erivajadustega inimestest ei tööta ega otsigi tööd 72%. Siiski on ka neid, kes on oma võimetele rakendust leidnud ja saavad nii osa tavaelust, tundes end iseseisvamalt. (Allikas: Tallinna Puuetega Inimeste Koda, uuringud aastast 2006–2012.)

Töökad kurdid

Kunstnik Helina Tilk annab oma ateljees tööd paarikümnele inimesele, kelle hulgas on ka erivajadustega töötajaid.
Eesti Kunstiakadeemias graafikakunsti õppinud Helina Tilk hakkas pärast kooli hoopiski portselanimaaliga tegelema. Esimesed esemed valmisid rõõmuks oma perele ja sõpradele. Et aga huvi tema tööde vastu kasvas, tuli tellimusigi muudkui juurde. Nii pidi mõtlema tööjõu palkamisele, et Helina saaks oma käe järgi loodud kavandeid teoks teha. Kord, kui Rootsist tuli üks esimesi suuremaid tellimusi, oli vaja üsna lühikese ajaga maalida 16 000 suveniiri.

“Leidsime vajalikud maalijad oma majast, Kurtide Ühingust. Ja ega läinudki palju aega, kui hakkasime üksteist kenasti mõistma ja töö sai hoo sisse. See oli väga positiivne kogemus nii kurtidele kui ka mulle.” 

Oma firma esimesed ruumid leidiski Helina Kurtide Ühingust Tallinnas. “Mulle meeldisid kohe sealsed suured ja valged ruumid, hea valgustus. Tol hetkel valitses suur tööpuudus, nii et inimesed tulid ise end minu juurde tööle pakkuma. Nüüdseks aga asume hoopis tillukeses hubases töökojas Nõmme ja Hiiu vahel, kus maja on renoveeritud meie vajadusi arvestades,” räägib kunstnikust ettevõtja.

Nende kurtidega, kes loevad suu pealt, on Helina sõnul väga lihtne töötada. Ja aastatega on neil tekkinud ka justkui telepaatiline suhe, üksteisest saadakse enamasti hästi aru. Siiski on Helina kogemusel möödalaskmised vahel paratamatud. “Minu juures töötas erivajadusega inimesi vahepeal rohkemgi kui tavainimesi. Kurdid kogunesid mu ateljeesse lõunapausile, neile meeldis siin muljeid vahetada.” 

Isegi nägemispuudega inimesed on Helina juures ametis olnud, “ent see võib kahjuks lõppeda hoopis nägemispuude süvenemisega... Seepärast olen nüüd inimeste valikul tunduvalt vastutustundlikum. Ka näiteks skisofreenia diagnoosiga töötaja ei ole meie jaoks hea valik, sest haigus võib ägeneda ja tulemused ei ole ettearvatavad.” Kõige enam kiidab Helina kuulmispuudega inimesi, kes on heatujulised ja osavate kätega. Siinsed tööpäevad on tavapikkusega. 

Helina Tilk: “Kui arst ja töötukassa leiavad, et inimene peaks töötama teistsuguse graafiku alusel, oleme alati lahenduse leidnud. Peaasi, et oleks tõsine soov õppida ja vastavalt võimetele tööd teha. Kui kollektiivis on puudega inimene, on tööandjal kohustus vastutada kõikide heaolu eest. Tuleb leida kõigile parim lahendus, et säiliks rahulik töökeskkond. Võib-olla on puudega inimesele vaja luua paremad liikumisvõimalused või paigutada ta hoopis omaette ruumi. Samuti peab keegi olema pidevalt juures ja abistama vajadusel. Loomulikult on see tööandjale lisakoormus ja ega tööpanuski pruugi olla selline, nagu oodatakse. Mõistan täielikult ka neid tööandjaid, kel pole võimalust ega tahet puuetega inimesi kaasata. Lõppude lõpuks on ajendiks enamasti missioonitunne.” 

Puudega inimestel võib olla palju kõhklusi ja hirme, võõras pole neile ka pettumustunne. Helina nendib, et töölt tõrjumisel halvad emotsioonid üksnes süvenevad. “Kui tööharjumust kujundada juba varases eas, kasvab inimene ilma nende hirmudeta. Töö- tamine annab võimaluse osaleda tavaelus ja olla iseseisvam. Me kõik võiksime palju rohkem mõista ja toetada neid, kes meist erinevad, märgata neid enese kõrval.”

Töö ja hobi kattuvad

Pärast rasket õnnetust oma kutsumust järginud Agnes Valgiste on pühendunud invaühingu tööle, aidates paljusid abivajajaid.

Agnes meenutab saatuslikku Rootsi reisi. Tartusse ülikooli arstiteaduskonda õppima asunud neiu sõitis suvel pärast esimest kursust Rootsi Kuningriiki tuttavatele külla. “Teel Stockholmist Västerviki sattusin aga raskesse avariisse. Magasin õnnetuse ajal bussis, kui sõitsime sisse teeveeres seisvale veoautole. Bussi parempoolne külg sai korraliku löögi, nii et oli täiesti kortsus. Kuna istusin bussis kõige ees, sain kõige rohkem kannatada. Mul diagnoositi peapõrutus, mis põhjustas parempoolse halvatuse, ja parema sääre luude murd.” 

Pea pool aastat viibis ta Linköpingi ülikooli haiglas ravil. “Esimese kuu olin intensiivravis, viimased kolm kuud rehabilitatsiooniosakonnas. Koomas olin ühe öö, mõistus selgines aga alles kuu aja pärast. Pärast õnnetust ei suutnud ma korralikult rääkida, sõnad olid seosetud. Logopeedi abiga taastus normaalne kõne alles kuu aja pärast. Samal ajal tuli tagasi ka mälu, sinnamaani oli kõik üks must auk,” meenutab naine. 

Agnese juurde Rootsi haiglasse tulnud ema masseeris tütre kätt ja jalgu ning aitas üle saada õnnetusjärgsest depressioonist. Samuti tuli Agnesel haigla taastusosakonnas palju võimelda ja käelisi harjutusi teha, et jäsemed taas liikuma hakkaksid. Naine meenutab Kanadas elava venna Erich Tõkke külaskäiku haiglasse. Nad vestlesid Jumalast ja tema armust, palvetasid koos. Agnese eest olla eestpalveid tehtud ka Viljandis. Naine paranes jõudsalt ja sai peagi haiglast välja. Ta püüdis järgmisel õppeaastal arstiteaduskonnas jätkata, ent mõistis, et tema tõeline kutsumus on hoopis sotsiaaltöö. Nii asuski ta õppima sotsiaalteaduskonda. 

“Mul on mitmeid kohustusi ja ametinimetusi, ent kõik need koonduvad ühte valdkonda – töö puuetega inimeste ja vanuritega.” Ta on töötanud kaheksa aastat Kuusalu vallas puuetega inimeste kaitse spetsialistina ja psüühilise erivajadusega inimeste tegevusjuhendajana. Samuti on Agnes juhatanud Kuusalu Almakeskuse (sealne sotsiaalkeskus) tegemisi. Praegu on ta ametis Kehra sotsiaalkeskuses puuetega inimeste ja eakate tegevusjuhendajana. Ühiskondlikku tööd teeb Agnes Ida-Harjumaa Invaühingu juhatuses, aidates inimesi aktiveerida ja kodust välja tuua. “Organiseerin toredaid üritusi ja korraldan, et me ühingu liikmed saaksid osa ettevõtmistest üle Eesti. Minu kodupaigas Kuusalus tegutseb näiteks kunstiring ja saab käia mälutreeningus. Iga kuu katsume ette võtta mõne ühepäevase reisi: näiteks oleme sõitnud Rätla dendroparki, käinud Lahemaal mõisatuuril, veetnud päeva Rakveres. Igal suvel teeme kolmepäevase reisi mõnda Eestimaa ilusasse kohta. Samuti osaleme Eesti Invaspordi Liidu korraldatavatel meistrivõistlustel – ujumises, bowlingus, kergejõustikus ja boccias.” 

Agnes peab end õnnelikuks inimeseks, kuna tema töö ja hobid kattuvad. Ta elu ja eneseteostus on seotud invaühinguga. Agnes teab, et kui inimene on ise abi vajanud ja seda ka saanud, võib tal tekkida soov olla ka ise teistele abivajajatele toeks. Loomulikult tunneb naine end õnnelikuna ka tänu toetavale perele, kes on talle väga suureks abiks olnud. “Mul on hooliv abikaasa ja neli vahvat last. Jumal on andnud mulle toreda perekonna ja “teise elu”, mille üle oskan väga õnnelik olla.”

Jõud invaspordist

Piia Jürgensonil on alates lapseeast diagnoositud parempoolne hemiparees ja vasaku käe treemor. Hemiparees ehk ühepoolne kerghalvatus on vasaku või parema käe ja jala lihaste osaline halvatus, mille tavalisemad põhjused on insult ja peaajutrauma. Värin ehk treemor on tahtele allumatu rütmiline väikeseamplituudiline lihaste liikumine, mis põhjustab kehaosa võnkumise. Värin võib ilmneda kätes, peas, näos, häälepaeltes, kehas, jalgades. (Allikas: www.kliinik.ee.)

Sellest hoolimata teeb hakkaja naine sporti ja käib lapsehoidjaks. “Minu haigus diagnoositi üheaastaselt isa süü tõttu tekkinud trauma tagajärjel. See väljendub parema käe ja jala kesknärvisüsteemi kahjustusega halvatuses. Teismelisena lisandus veel vasaku käe värin. Lapseeas mõjutas haigus tervet mu suguvõsa. Esialgu arvati, et ma ei saa millegagi hakkama. Nõukaajal ei teatud invaliididest ju suurt midagi. Igast mu saavutusest räägiti kui maailmaimest, aga aastate jooksul see vaibus. Suurest perest pärit lapsena olin sunnitud tegema samasuguseid asju, mida tegid terved. Liikumisega tekib mul raskusi talviti, kui on libedad teed ja trepid, kus puuduvad kahepoolsed käsipuud.” 

Piia sõnul oli tal lapsena emotsionaalselt väga raske, ta ei mõistnud, miks küll tema peab olema teistest erinev. Ta kaotas noorelt ema, isa läks teise naise juurde ja nii aitas Piial koolid lõpetada hoopis tema onu Enno. 

“Pärast Tallinna invaliidide kutsekooli lõpetamist töötasin Tartu Invaühingus arveametniku ja abivahendite väljastajana. Mõned aastad hiljem avasime Tartus esimese kasutatud riiete kaupluse Invatar, kus töötasin müüjana osalise tööajaga. Mõne aasta pärast sai Tartu Invaühing uued ruumid, kus asusin tööle sekretär-asjaajajana. Kui Kahro Lukk tegi mulle ettepaneku hakata invasporti tegema, polnud mul esialgu sellesse usku. Nüüdseks on sportimine aga kujunenud lausa elulaadiks. Kuulun Tallinna ja Harjumaa Puuetega Naiste Ühingusse ning Tartu Liikumispuuetega Inimeste Ühingu juhatusse, kus minu kanda on spordivaldkond.” 

Piia kutsumuseks on saanud lapsehoidja amet. “Lapsehoidmisega olen tegelenud lausa kümneid aastaid. Päevad on tihedad ja algavad hommikul kell 7. Tund hiljem tullakse mulle autoga järele, sõidan tuttava perre lapsi hoidma. Päeva peale lisandub veel üks laps, kes tuleb koolist. Teeme koos süüa, mängime, meisterdame, joonistame, käime väljas, loeme ja vaatame televiisorit, kuni vanemad töölt tulevad.” 

Piia räägib endisest naabrinaisest, kes olevat arvanud, et ta nutab iga päev, kuna on puudega. Ent Piiat tundma õppides hoopis mõistis, et puue ei takista sugugi elamast täisväärtuslikku elu. “Mul on armastav ja toetav pere – elukaaslane, poeg ja minia. Olen tänulik, et sõbrannad pole kunagi mu puudele tähelepanu pööranud ja võtavad mind kui endasugust. Mul on lähedane sõbranna ja üks lahe naabrimees, kes viivad mind kodust välja end tuulutama. Lisaks on mul au kuuluda Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda ja Naiskogusse Kadri, kus mind valiti ka Tartu linna juhatusse.”

Piiale meeldib väga elukaaslase kitarrimängu saatel laulda. Ta naudib kokkamist-küpsetamist. Naine nimetab end naljatamisi oravaks, kes varub keldrisse omatehtud moose, marineeritud kurke ja muid hoidiseid. Samuti meeldib Piiale reisida. Ta on tänu Tartu Kadridele hulka kuulumisele saanud mitmeid aastaid eri maades käia. Järgmisel suvel on plaanis minna Põhja-Poola reisile. 

“Lasin oma vannituba kohandada ja sain selleks kasutada puudega inimese korteri kohandamise teenust. See teenus jääb paljudele aga kahjuks kättesaamatuks, kuna väikesest pensionist pole tuhandeid eurosid omaosaluse jaoks välja käia.“ Vabadel nädalavahetustel valmistab Piia elukaaslasega enda jaoks kaunistustega mööblit. Naine toonitab, et nii lähedased inimesed kui ka toredad tegevused annavad elamiseks jõudu ja rõõmu. 

ELU RAVIMATU HAIGUSEGA

Tekst: Maria Lepmaa
Ilmunud ajakirjas Eesti Naine
Jaanuar 2017


Crohni tõbi on krooniline põletikuline soolehaigus. See võib lokaliseeruda mis tahes seedetrakti osas, kuid haarab tavaliselt peensoole lõpposa ja jämesoolt.

Crohni tõve levinumad sümptomid on kõhuvalu, kõhulahtisus, verine väljaheide, palavik ja kaalulangus. Haigust ravitakse medikamentoosselt, tõsiste juhtumite korral on vaja operatsiooni. Crohni tõve tekkepõhjused ei ole selged, arvatakse, et haigus vallandub päriliku eelsoodumusega inimestel, kui bakteri, viiruse, dieedi või muu väliskeskkonna teguri tõttu tekib organismi immuunsüsteemis reaktsioon, mis põhjustab püsivat soolepõletikku. Haigus ei ole nakkav.

OOTAMATU DIAGNOOS

Janek Kapper (38), kes seda haigust põeb, on nõus jagama oma lugu.
Janek oli 18aastane, kui tal diagnoositi Crohni tõbi. Nüüdseks on mees sellega elanud üle 20 aasta. “1996. aastal pöördusin arsti poole kõhulahtisuse tõttu. Tohter määras söetabletid, ent minu vaevused ei lakanud. Kahe nädala pärast läksin uuesti arsti juurde, sel korral oli teine arst, kes võttis kohe ka vereproovid. Edasi läks kiirelt – mind saadeti Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Viibisin seal kolm nädalat, haigusleht kirjutati välja neljaks kuuks. Avastati, et tegemist on Crohni tõvega, mis on ravimatu haigus,” meenutab Janek.

Janek toonitab, et talle kui noorele mehele ei olnud diagnoos üksnes ootamatu, vaid lausa laastav. Tal võttis ikka üpris kaua aega, enne kui aru sai, millise haigusega tegu on. Emotsionaalselt oli noorukil väga raske – teda hakkas vaevama depressioon. “Vahel lihtsalt istusin vetsus, pisarad voolasid ja mõtlesin, miks küll mina, mida ma valesti olen teinud,” meenutab ta.

Haiglast väljakirjutamisel määrati noormehele invaliidsusgrupp, mis aga mõjutas tema emotsionaalset seisundit veelgi. “Haletsesin ennast, et nüüd olen veel märgistatud invaliid takkapihta! Minu tulevik näis lootusetu – 18aastane ja puudega. Mõtlesin, mis elu mul üldse enam oodata on...”

Janek räägib, et kuus aastat kulges haigus tsüklitena – kaks nädalat kestis rahuperiood, kaks nädalat aga äge faas koos kõrge palavikuga (40 °). Haiguse raskemad perioodid veetis Janek haiglas. “2002. aastal avastati järsku, et mu sooles on auk, ja mind saadeti kohe operatsioonile. Mu tervislik seisund oli nii ohtlik, et mulle ei antud isegi mitte mingisugust sõnaõigust ega valikut. Arstid otsustasid kiirelt osa soolest eemaldada ja paigaldada stoom. Stoomiga oli esialgu raske harjuda, ent ajapikku sain sellegagi hakkama. Stoom on väike kotike, kuhu sool end tühjendab. Aastatega olen stoomiga õppinud elama ning leppinud sellega, et see mul on. Õppisin olema stoomi üle isegi tänulik, sest taipasin, et see päästis mu elu.”

Küsimusele, kas haigusega kaasneb kindel toitumiskava, vastab Janek eitavalt. “Söön kõike – nii vürtsikat kui ka magusat. Olen kuulnud, et mõned haiged jätavad ära piimatooted, kuna tunnevad end nii paremini. Mina ei ole ekstra midagi menüüst välja jätnud. Kohvi armastan juua palju. Suured kohvikogused hoiavad mind üleval, kuna selle haigusega kaasneb suur väsimus. Mõnel päeval olen juba isegi hommikul tõustes väga väsinud.”

TÖÖL IGAL VÕIMALUSEL

Janek käib ka tööl, õnneks oli ta just mõni nädal enne haigestumist sõlminud töölepingu. Puude tõttu on tema tööaeg vaid neli tundi päevas. “Kuna töö on füüsiliselt raske, siis ega rohkem jõuakski, väsin kiirelt. Ent tahan tööl käia, kuna koju jäädes võib juhtuda, et ei suudagi enam midagi teha. Tegevust peab olema!” sõnab Janek. 2010. aastal valiti Janek oma kortermaja (tollal vägagi suurte probleemidega) ühistu esimeheks, kellena ta töötab siiani. See töö on Janekile meelt mööda ega nõua ka füüsilist pingutust. “Kui leiaksin veel mõne ühistu, kus saaksin oma kogemustega abiks olla, oleksin väga rahul.”

SELTS, MIS ÜHENDAB

Seltsi loomise idee tuli Janekil 2015. aastal. Tal oli soov oma kogemuse varal aidata sama haigusega kimpus olevaid inimesi. Sama aasta juunis loodigi Eesti Põletikulise Soolehaiguse Selts, et toetada haavandilise koliidi ja Crohni tõve haigeid ja nende peresid. Selts korraldab mitmesuguseid üritusi ja iga kuu nii Tallinnas kui ka Tartus kohtumisõhtuid, kuhu on oodatud kõik seltsi liikmed ja nende toetajad, samuti need, kes pole veel otsustanud, kas liituda seltsiga või mitte. Kuna tegemist on küllaltki delikaatsete haigustega, ei julgeta tihtipeale teiste ette tulla ega kohtumisõhtutest osa võtta. Kuid Janek julgustab ikkagi kokkusaamistele tulema või kas või temagagi ühendust võtma, sest vahetust suhtlusest võib olla suurem abi kui internetist leitud infost. Selle asemel et kodus üksi nukrutseda, võiks hoopis omasuguste sekka minna. Paljud on öelnud, et pärast koos - viibimistel käimist on neil enesetunne märgatavalt paranenud, eelkõige emotsionaalselt. Nii kutsubki Janek kõiki põletikulise soolehaigusega haigeid seltsiga liituma, sest siis on seltsil ka suurem kõlapind ja haigete soovidega arvestatakse rohkem. Seltsiga saab liituda seltsi kodulehel www.ibd.ee, kus on ka kõik muud kontaktid ja info.

ARMASTUSE SÄRA

Oma eluarmastusest rääkides lähevad Janeki silmad särama. “Olin haiguse tõttu vägagi ebakindel ega julgenud vastassugupoolega tutvust sobitada. Arvasin, et kes ikka sellise diagnoosiga inimesega suhelda soovib. Mul oli palju hirme kohtingute ees. Ühel kohtumisel isegi öeldi otse välja, et olen haige, ja ega ma pereloomiseks nagunii ei sobi. Pidin end ikka tohutult ületama, et julgeda taas uusi kohtinguid määrata. 2006. aastal otsustasin õnne proovida. Ja leidsingi internetist ühest tutvumisportaalist õnneks oma elu armastuse. Kohtusime ning nüüdseks on meil oma elamine ja kaks armast last. Mind on palju aidanud mu kaasa toetus. Oleme vahel naljatlenud, kui palju on suhe mind muutnud. Olen tänu sellele palju arenenud ja eluga haigusest hoolimata edasi läinud.”

pühapäev, 26. veebruar 2017





Erik  Tohvri   "Elutöö"


Varrak, 2004, 248 lk


Raamatu tagakaanel olev tutvustus:

Toomas Tauberi eluunistus soetada endale suur ja kõigiti korralik raamatukogu saab aegamööda teoks. See on mehe elutöö, mille nimel ta on tegutsenud kogu oma teadliku elu, pannes raamatutesse nii oma raha, kätetöö kui ka hinge. Paraku nõuab elu peale raamatute veel palju muud. Kasvab peale teistsuguste mõtete ja ideaalidega noor põlvkond, kellele Tooma töö jääb kaugeks ning ei tundu üldse vajalik. Noortel on oma probleemid, nemad elavad oma elu ega lase end isa ja äia elutööst segada. Vanem põlvkond kaob, nooremad aga seisavad teelahkmel, mis neid sunnib tegema küllaltki ränki valikuid.

Mulle meeldib samuti raamatuid lugeda ning olen ka unistanud nagu romaani tegelane Toomaski omada suurt raamatukogu. Kuna aga raamatud on üpriski kallid, ei ole mul kuidagi veel õnnestunud endale koju suurt raamatukogu soetada. Vahva on aga see, et on olemas raamatukogud, kus saab soovitud raamatuid endale koju lugemiseks laenutada. Veel oleme mõningate teiste kirjanikega leidnud mooduse, kuidas omale koju raamatuid soetada, nimelt vahetame üksteise raamatuid. Nõnda on ikka juba parasjagu koju raamaturiiulile raamatuid kogunenud.

Romaanis „Elutöö“ leidsin väga palju väärt mõtteid. Igal juhul eluline ja elutarkusi täis raamat. Romaanis on suhterägastikke, noorust ja ka vanadust. Paneb mõtlema, mis on elus oluline!


Tsitaate romaanist:

„Sa palu Jumalat, et tema sinu usku kinnitaks!“
...
„Meie oma tillukese arunatukesega ei suuda Jumala tegemisi mõista. ... Meie osaks on ainult paluda.“
...
„Ta mäletas hästi seda tunnet, millega oli esimest korda palvemaja uksest sisse astunud – see oli kummaline segu nimetust igatsusest, hardumusest, uudishimust ja lootusest selle massiivse ukse tagant elu mõtte asjus selgust leida.“ (lk 161)

„Aga ta ütleb, et loeb minu näost, nagu lahtisest raamatust, ja tal võib õigus olla.“ ( lk 201)

Võimaliku surma peale oli Toomas oma mõtterännakutel seni vähe mõelnud. Ta ei olnud usklik, ja kõik see, mida targad mehed igavesest elust, paradiisist ja põrgust on rääkinud või kirjutanud, jäi temast kõrvale. Aga nüüd, haigla ja operatsiooni puhastustulest läbi käinud, hakkas mõte paratamatult üha enam elu ja surma teemadele kiskuma...“ (lk 205)

Oma elukogemustemäe otsast vaadates näis Toomale noorte elu peaaegu laste liivakastimänguna, mida ta tõsiselt võtta ei osanud.“  (lk 206)

laupäev, 25. veebruar 2017




Heli Künnapas "Lõpupidu"

Tänapäev, 2011, 184 lk


Haarav ja huvitav noortekas. Just selline raamat, mida kindlasti soovitaks noortel lugeda. Julgelt soovitan just eriti tüdrukutele, kes käivad gümnaasiumis. Usun, et raamatut lugedes ning teiste vigadest õppida püüdes jääksid paljud valud neil endil läbi elamata. Kas see alati aga parimaks osutub, kes seda nii täpselt teab. Vahel on meil vaja just endal teha vigu, et paremini elu õppetunnid omandada.

Raamatus on elutarkust, põnevust, armastust ja vihkamist ning ei puudu ka kirge. Romaan räägib tüdrukust, kes hakkab suhtlema nö eluvennast klassivennaga. Poiss on valelik ja kahjuks ei käitu tüdrukuga just eriti hästi. Tütarlaps on aga armumisest lausa pimestatud ega oska tähelegi panna poisi vigu. Samuti ei kuula ta ka teisi, kes teda poisi eest hoiatada püüavad. Samas on tüdrukust huvitatud ka paralleelklassi poiss, kes on aga sootuks vastupidise käitumisega kallimast eluvennale. Poiss on sõbralik, heasüdamlik ja tüdruku arvates kohe kuidagi turvaline.
Mis tüdrukuga juhtus ning milliseks armastus tema elus kujunes, seda saab aga juba igaüks ise soovi korral raamatust lugeda.

Blogisse mõnda tsitaati välja valima hakates, sattusin korraks isegi raskustesse. Liiga palju häid mõtteid leidsin, kõike ei hakka siia ümber kirjutama.



Tsitaate romaanist:

"Kas ongi nii, et oma tegude eest ei pea vastutama, sest miski või keegi teine sunnib meid? ... Vabanduse leiab alati! Ise vastutama ei pea! Ikka on keegi teine süüdi!" (lk 105)

"Sa tead, mida sulle teha meeldib, sa tead, kuhu sa jõuda tahad, ja sa tegutsed selle nimel. Sa ei oota, et tuleks keegi teine ja sind õnnelikuks teeks." ( lk 134)

"Sa tegutsed oma õnne nimel, mitte ei kaeble kogu aeg." (lk 135)

"Sa aktsepteerid seda, mis on mulle oluline, ja toetad mind minu tegemistes. Sa oled olemas. Sa oled see, kes sa oled, ega püüa välja näidata midagi muud või mängida kedagi teist." (1k 144)

 

reede, 24. veebruar 2017




Heli Künnapas "Jõuluks koju"

Heli Kirjastus, 2016, 208 lk


Raamatu tagakaanel olev tutvustav tekst:

Romantiline jutustus “Jõuluks koju” algab Pärnus elava Anne-Mari neljanda lapse sünniga. Pool aastat tagasi avastas naine, et ta Soomes töötav mees polegi enam vaid tema mees. Ootamatult jäi naine ilma senisest elust ja kodust. Kas selline lugu saab kuidagi romantiliselt ja positiivselt lõppeda? Kas ema koos nelja lapsega jõuab jõuludeks koju?

Huvitavalt ja tempokalt kirjutatud. Raamat on väiksemas formaadis ja üpris õhuke, lugesin poole tunniga läbi. Hästi olid välja toodud ema-lapse suhted. Kes on ema, usun, saab südamevärinat tunda küll ja veel! Kogu aeg elasin lastele ja nende tegemistele kaasa. Ema oli tubli, ei jäänud raskustes pikalt konutama, vaid asus tegutsema - hakkama sai.

Lõpp aga läks minu jaoks kiireks. Tekkis tunne, nagu oleksin just kommi paberist lahti teinud, millest väikese ampsu võtnud ning  siis maius ühtäkki mu käest ära rabatud - pole enam. Oleks soovinud lugeda ka peategelase uue suhte kujunemisest rohkem, kõik käis nagu kuidagi liiga kähku. Samuti  ka uue mehe ja naise laste vaheliste suhete arengust oleksin tahtnud rohkem teada.

Lühiromaan armastusest, nii mehe-naise vahel, kui ka ema ja laste vahel. Liigutav lugu! Kahjuks vägagi tavaline meie igapäevane elu, kus pereisa peab raha tõttu töötama perest eemal välismaal. Nõnda on kerged tekkima ka hingelised kaugenemised omavahelistes suhetes.


Tsitaate romaanist:

Mu elu on viimased pool aastat niigi keeruline olnud. Kas mul on ikka seda kõike vaja? Ma olen oma lastele korduvalt haiget teinud, sest mul oli enda tunnetega nii palju tegemist, et ei märganudki oma lapsi. Ma isegi ei teadnud, et ma nende tundeid ei näinud.

Keskendun väikestele igapäevastele asjadele. Elan päev korraga. Ei muretse asjade pärast, mida ma ei saa mõjutada. Lihtsalt hoian ennast tegevuses, et mitte taas musta auku kukkuda.

Rinnus kisub valusalt kokku. Ma teadsin, et sellised seigad jäävad meenuma, kui nende toimumise kohta satud.



Mari Sajo "Võõra õue peal"


Tänapäev, 2014, 400 lk


Pole siiani veel jõudnud Mari Sajo romaane lugeda, ent nüüd võtsin siis ühe tema raamatutest käsile. Minu jaoks oli küllaltki mahukas raamat. Soovisin juba palju rutem läbi saada, mitte et romaan igav oleks olnud. Hoopis vastupidi - huvitav oli just! Väga põnevalt ja tempokalt kirjutatud.

Esimese 100 lk lugemine läks üpris kiiresti, kuna kogu aeg oli pinge õhus, et mis nüüd edasi saama hakkab. Ja siis... hakkasin romaani edasisi sündmusi kahjuks ette ära aimama. Kui jõudsin lugemisega kohani, kus peategelane Hille läks oma kallima koju õhtusöögile ning märkas seal kahte ühesugust meeste hommikumantlit, siis ma lihtsalt teadsin, mis edasi saama hakkab. Selle kohani jõudes tekkis minus aga pisuke tõrge edasi lugemise suhtes, kuna pettumus esialgsest vaimustusest oli kukkudes suur. 

Siiski lugesin lõpuks edasi. Jõudsin järgmise kohani, kui Hille sünnitas ning tema ette patakas pabereid seati, millele allkirja nõuti. Jällegi sain aimu, mis edasi saab. Kahju hakkas kohe naisest. Üsna pea aga jõudsin kolmanda äratundmiseni, kui Hille ema koos venna Jüriga poole ööni köögis istusid ning mingeid pabereid üle vaatasid. Juba siis teadsin samuti, mida see olukord Hille elus edaspidi muudab. 

Lõpp oli aga vägagi meeldivalt üllatav! Seda ma ei osanud ette aimata. Vahva! Mulle meeldis! Ei kirjuta lõppu ette. 

Lisaks põnevale loole rääkis autor ka üsna palju elust Soomes. Mitmeid kordi kõlasid romaanist läbi Hillele öeldud venna sõnad: "Sa töötad Soomes, seega sinul ju pappi küll." Autor aga räägib Soomes elamise ja töötamise muredestki, kui kallis on elu, kui ise Soomes kohapeal elada. 



Tsitaate romaanist:


"Anna mulle andeks!"
...
"Mida ma peaksin sulle andeks andma? Sa pole mulle ju midagi teinud!"
"Just seda," vastas Ervin. "Et ma pole kõik need seitseteist aastat mite midagi teinud..." (lk 195)

  "Me kõik muutume ajaga. Võta või mind. Äkki, ilma mingi välise põhjuseta olen ma elule hoopis teise pilguga vaatama hakanud. Ja need asjad, mis mulle veel mõni aasta tagasi üldse korda ei läinud, on ühtäkki terve mu elu mõtteks ja sisuks saanud." (lk 218)



  

neljapäev, 23. veebruar 2017


Saale Väester "Lendava kassi Heiki seiklused"



Kentaur, 2017
60 lk

Raamatu tagakaanel olev kirjeldus:

Raamat kõigile neile, kelle jaoks imed juhtuvad, sest neisse usutakse. Isegi kui sa ise pole kunagi muinasjutumaale sattunud, ei tähenda see, et muinasjutumaad olemas ei oleks.
7-aastane Liisa on endale alati kassi soovinud. Ühel päeval kingibki onu Sander talle väga erilise kassipoja, kellel on tiivad. Liisa paneb kassile nimeks Heiki ja lubab looma eest hästi hoolitseda. Kuid ühel päeval eksib Heiki hiirt taga ajades metsa. Liisa läheb kassi otsima ja alguse saavad uskumatud ja muinasjutulised seiklused… Heiki ja Liisa kohtuvad mitmete värvikate tegelastega – lauluõpetajast varese, haldja, muinasjutulinnu ja Roosa Printsessiga.


Lugesin vahva raamatu poole tunniga läbi. Valituks osutus antud raamat just seetõttu, et mul endalgi mõtteis mõlkumas kunagi ka lasteraamatu kirjutamine ära proovida.  Kes teab, millal selleks aga õige aeg saabub. Igatahes olen põnevusega ootel ja valmis.

"Lendava kassi Heiki seiklused" on armas lugemine lastele. Kindlasti leiavad lapsed raamatust ka midagi õpetlikku, näiteks, et pole mõtet vaielda selle üle, kes on süüdi. Ei puudu ka huumorit: „Me peame koostööd tegema. Nii et ole vait ja tee nii, nagu ma ütlen!"