pühapäev, 26. veebruar 2017





Erik  Tohvri   "Elutöö"


Varrak, 2004, 248 lk


Raamatu tagakaanel olev tutvustus:

Toomas Tauberi eluunistus soetada endale suur ja kõigiti korralik raamatukogu saab aegamööda teoks. See on mehe elutöö, mille nimel ta on tegutsenud kogu oma teadliku elu, pannes raamatutesse nii oma raha, kätetöö kui ka hinge. Paraku nõuab elu peale raamatute veel palju muud. Kasvab peale teistsuguste mõtete ja ideaalidega noor põlvkond, kellele Tooma töö jääb kaugeks ning ei tundu üldse vajalik. Noortel on oma probleemid, nemad elavad oma elu ega lase end isa ja äia elutööst segada. Vanem põlvkond kaob, nooremad aga seisavad teelahkmel, mis neid sunnib tegema küllaltki ränki valikuid.

Mulle meeldib samuti raamatuid lugeda ning olen ka unistanud nagu romaani tegelane Toomaski omada suurt raamatukogu. Kuna aga raamatud on üpriski kallid, ei ole mul kuidagi veel õnnestunud endale koju suurt raamatukogu soetada. Vahva on aga see, et on olemas raamatukogud, kus saab soovitud raamatuid endale koju lugemiseks laenutada. Veel oleme mõningate teiste kirjanikega leidnud mooduse, kuidas omale koju raamatuid soetada, nimelt vahetame üksteise raamatuid. Nõnda on ikka juba parasjagu koju raamaturiiulile raamatuid kogunenud.

Romaanis „Elutöö“ leidsin väga palju väärt mõtteid. Igal juhul eluline ja elutarkusi täis raamat. Romaanis on suhterägastikke, noorust ja ka vanadust. Paneb mõtlema, mis on elus oluline!


Tsitaate romaanist:

„Sa palu Jumalat, et tema sinu usku kinnitaks!“
...
„Meie oma tillukese arunatukesega ei suuda Jumala tegemisi mõista. ... Meie osaks on ainult paluda.“
...
„Ta mäletas hästi seda tunnet, millega oli esimest korda palvemaja uksest sisse astunud – see oli kummaline segu nimetust igatsusest, hardumusest, uudishimust ja lootusest selle massiivse ukse tagant elu mõtte asjus selgust leida.“ (lk 161)

„Aga ta ütleb, et loeb minu näost, nagu lahtisest raamatust, ja tal võib õigus olla.“ ( lk 201)

Võimaliku surma peale oli Toomas oma mõtterännakutel seni vähe mõelnud. Ta ei olnud usklik, ja kõik see, mida targad mehed igavesest elust, paradiisist ja põrgust on rääkinud või kirjutanud, jäi temast kõrvale. Aga nüüd, haigla ja operatsiooni puhastustulest läbi käinud, hakkas mõte paratamatult üha enam elu ja surma teemadele kiskuma...“ (lk 205)

Oma elukogemustemäe otsast vaadates näis Toomale noorte elu peaaegu laste liivakastimänguna, mida ta tõsiselt võtta ei osanud.“  (lk 206)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar