neljapäev, 23. veebruar 2017



Katkendeid romaanist "Saladus sinu sees"


Kentaur, 2017, 168 lk



„Irina ei mõista, et kas seesugustele inimestele on iseendaga olemine siis tõesti nii vastikult ebameeldiv, et ei suuda päevas olla tunnikestki  üksinda endaga – iseendana?  Kas see keegi, kes sealt vaikusest valla võib pääseda, on siis tõesti nii jubedalt õudne, et teda ei suudaks sekundikski taluda? Aga kuidas sellist inimest siis veel teised taluma peaksid? Irinale ei mahu pähe, miks vaikus nõndaviisi neid inimesi hirmutab nagu näiteks tema Bernitki?“ (lk 30)

„Järgmisest päevast kuni Valdeku haiglas oleku aja lõpuni, käis naine iga päev mehele abiks. Ta sisendas mehele elutahet ja julgust. Julgust mitte alla anda, julgust taas jalule tõusta.“ (lk 47-48)

„Urve meenutab heldinult, kuidas tema kadunud Ivo armastas ütelda, et enne tuleb ikka välja mõelda, mida öelda ning oluline on ka veel, et kuidas öelda.“ (lk 66)

„Siinkohal kipub vägisi peale mõte, et küll on kahju, et meile ei anta elamiseks kaasa kaarti. Et siis muudkui aga vaatad kaarti ning lähed selles suunas, kuhupoole kaart näitab. Nii jääksid ära need valusad kokkupõrked kiviseintega.“ (lk 97)





Lugejate kommentaare:


Sirje Roo:
Romaan jutustab esimese osa „Saladuse jõud“ tegelaste edasisest elukäigust. Nende hingeelust, muredest ja rõõmudest. Selleks aga, et mõista raamatu pealkirja, peab ise raamatu läbi lugema. Hea ja õpetlik raamat!


Ketlin Rauk:
„Saladus sinu sees“ on mõtteline järg raamatule „Saladuse jõud“. Tõepoolest, tegelased ongi mõlemas raamatus samad ning teises osas näeme, kuidas nende elud edasi kulgevad.
 Mulle meeldis mõlema osa puhul, et kuigi tegemist ei ole mingi põnevusromaaniga, on tekst ikkagi haarav ja huvitav ja iga karakteri puhul on tahtmine teada saada, mis temast saab, kuhu ta oma eluga välja jõuab ja kuidas ta seda teeb. Neis raamatutes on palju huvitavaid ja eluliselt kujutatud tegelasi, samuti panevad teosed mõtlema nii ühe kui teise asja peale. Mõlemas raamatus rõhutatakse ühte lihtsat, kuid ununema kippuvat tõde: sinu elu on sinu enda kätes! Mitte keegi teine ei saa seal midagi muuta või su unistusi teoks teha, ikka tuleb oma õnne nimel ise tegutsema hakata. Seda nende raamatute mitmed tegelased ka teevad, olles seega positiivseks eeskujuks ehk nii mõnelegi.
 Kui millegi suhtes üldse kriitiline olla, siis esimese osa puhul jättis peategelase lotovõit minu jaoks natuke ebraeaalse mulje – et soovid võitu ja kohe saadki...? No võib-olla, arusaadav on see, et rõhuti sihikindluse olulisusele. Ja teises osas venisid kahe tegelase omavahelised arutelud meeste ja naiste olemusest kohati pisut liiga pikaks. Muidu aga igati ladus ja sümpaatne lugemine, seda siis mõlema osa puhul. 

Karin Tammeleht:
Saladus sinu sees ja ümber võiks ju öelda. Gea on oma eluga rahul aga samas ikka on midagi, mis ei sobi. Kahju oli Kristelist, keda ei mõistnud mees ega ka ämm, aga kes leidis omale jumala, kes oli tema jaoks vahepeal kadunud. Kahju oli Viivikast, kes andestas Valdekule, aga kes otsustas natukeseks reisile minna, et naine polevat tema vääriline. Viivika väärivat paremat. Irina aga tundis, et kaotab oma elu üle kontrolli, aga eks Monica tõi ta elule tagasi. Irina ei olnud naine, et olla kodukana.
Sellised mõtted tulid, kui lugesin raamatut. Jään ootama uusi raamatuid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar