pühapäev, 10. detsember 2017

Julianne MacLean "Taeva värv"

Ersen, 2017, 272 lk


Raamatu tagakaanel olev tutvustus:


Sophie Duncan on edukas kolumnist, kelle maailm kukub kokku pärast ta tütre ootamatut haigust ja ta abikaasa šokeerivat kõrvalsuhet. Kui hakkab tunduma, et asjad ei saa enam hullemaks minna, libiseb ta auto jäiselt teelt välja ja kihutab jäätunud järve. Seal, külmas ja pimeda veesügavuses, kogeb Sophie midagi sügavat ja ebatavalist – midagi, mis avab tema minevikus peituvad saladused ja õpetab talle, mida tähendab tõeliselt elada.


Lihtsalt nii hea! Tõeliselt nauditav lugemine! Lugesin kahe päevaga läbi, no raske oli käest panna. Õhtul alustasin, vahepeal oli vaja magada ka ja hommikul kohe lugesin edasi. Kui raamat läbi sai, oli nukker tunne, kuna nii kahju oli, et ära lõppes. Raamat haaras nii kaasa, et kadusin selle sisse ära, elasin kaasa ja läbi ... Palju meenutusi tulvas enda elustki pinnale, kogesin nii raamatu kui ka oma eluseiku taas läbi. Soovitan soojalt!

Mõnus äratundmine oli ka lõikudes kirjanike kohta:
"Ma olin kirjanik ja kui sa oled kunagi lähedalt kirjanikku tundnud - või kui sa oled kirjanik -, siis mõistad, et me oleme teistsuguse meelelaadiga. Kirjutamine on üksildane tegevus ja meile meeldib see." (lk 250)
"Mul oli vaja vaikust ja rahu, et leida õigeid sõnu." ( lk 250)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.